Pille Liblik, Haridus- ja teadusministeerium,
üldharidusosakonna asejuhataja (õppekavad),
projekti „Haridus 2030“ koordinaator Eestis 2016‒201801

Üha kiirem üleilmastumine ja tehnika areng ehmatab meid enneolematute sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaga seotud väljakutsetega, aga avab samal ajal lõpmatult palju võimalusi inimeste heaolu parandamiseks. 2018. aastal kooliteed alustanud lastest saavad 2030. aastaks noored täiskasvanud, kes hakkavad täitma töökohti, mida pole veel loodudki, kasutama tehnoloogiaid, mida pole praeguseks leiutatud, ning lahendama sotsiaalseid probleeme, mida täna ei osata veel oodatagi. Tulevikku vaatav ning ühiskonna ja inimeste vajadusi arvestav haridus saab anda õppijatele mõjuvõimu, teadmised ja sihikindluse muuta oma elu ning mõjutada teiste oma.
2015. aasta aprillis algatas OECD hariduspoliitika komitee (EDPC) projekti „Haridus 2030“, et suuremas plaanis uurida, millised võiksid olla haridusvaldkonna ees seisvad pikemaajalised ülesanded. Projektiga liitujatele anti võimalus töötada välja visioon hariduse tulevikust aastal 2030 ning kirjeldada õppimise ja õpetamise raamistik järgmiseks 15 aastaks. Projekti raames koostatakse ka rahvusvaheline õppekavade analüüs, mille tulemusi saavad riigid kasutada, kui nad soovivad muuta oma õppekavade koostamise või arendamise protsessi tõenduspõhisemaks ja süsteemsemaks.
Projektis osaleb 30 riiki kõikidelt kontinentidelt. Neist igaühel on oma ajalooline taust ja erinevad väljakutsed õppimise ja õpetamise tuleviku kujundamiseks. Projektiga soovitakse aidata riikidel leida vastus kahele põhimõttelisele tulevikuharidust puudutavale küsimusele:

  • milliseid teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid vajavad tänapäeva õpilased, et olla edukad 2030. aasta maailmas ja seda maailma kujundada?
  • kuidas saab haridussüsteem neid teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtushinnanguid tõhusalt arendada?

Kohe alguses lepiti kokku, et projekt ei kirjuta riikidele ette õppekavade sisu, vaid aitab luua ühist keelt ja mõisteruumi, milles riigid saavad uurida probleeme, mis on mingis mõttes sarnased ja mille kohalikku lahendamist võiks toetada rahvusvaheline raamistik. Üks kõikidele riikidele ühisomane probleem, mis võeti analüüsi fookusesse, oli õppekava ülekoormatus. Teiseks kirjeldatakse ootusi kahe konkreetse õppeaine ‒ matemaatika ja kehalise kasvatuse ‒ õppimise ja õpetamise ajakohastamiseks.
Projekti algusest on sellesse kaasatud riikide arvamusliidrid: eri elualade eksperdid, haridusametnikud, koolijuhid ja õpetajad, aga ka õpilased ja sotsiaalpartnerid. Selleks, et haridusvaldkonna sidusrühmad saaksid õppekavauuendusi edukalt ellu viia, on neile antud võimalus vahetada ideid, õppida üksteiselt, võrrelda parimaid tavasid ja luua uus õppimise ökosüsteem. Riigid, sh Eesti, saavad endalt küsida, kas me oleme teinud õigeid valikud ja mida saaks teha paremini. Projekti edenedes on märgata, kuidas hakkab teisenema rahvusvahelise arutelu sisu. Üha sarnasemalt saadakse aru sellest, mida kätkevad endas ühiskonna uued ootused, julgemalt räägitakse teistsugustest haridusvisioonidest, ühisest haridusloomest, ühistegevusest ja omanikutunnetusest. Ettekirjutatud õppekava koostamise asemel keskendutakse üha enam õppeks raamistiku loomisele. Selle raamistiku rakendamise eest vastutavad võrdselt nii õpilased, õpetajad kui ka kooli ümbritsevad huvigrupid.
Projekti 1. etapis 2015‒2018 (vt illustratsioon 1) valmisid õpiraamistiku põhiosad. Õpiraamistiku koostamisel oli keskseks küsimuseks „mida?”. Mida on õppimises ja õpetamises tuleviku nimel vaja väärtustada? Teemapüstituses arvestati eri riikide arvamusliidrite, haridusekspertide, koolijuhtide, õpetajate, õpilaste ja sotsiaalpartnerite kogemustega. Korduvate arutelude ja sidusrühmadega peetud dialoogide tulemusena koostati dokument, milles on kokkuvõtlikult esitatud raamistiku põhiosad.

Mida kujutab endast OECD 2030 õpiraamistik?

Õpiraamistik põhineb eeldusel, et haridussüsteem ei peaks valmistama õpilasi ette mitte ainult tööturule sisenemiseks, vaid ka andma neile võimaluse parandada oma heaolu erinevates valdkondades, mis on kujutatud illustratsioonil 2. Valdkonnad - töökoht, sissetulek, majutus, töö- ja pereelu tasakaal, turvalisus, eluga rahulolu, tervis, kodanikuaktiivsus, keskkond, haridus, kogukond - on moodustatud OECD parema elu indeksi ja raporti „Kuidas elu läheb?” (2011) alusel.

 

Samuti eeldab raamistik, et praegused õppijad peavad olema suutelised kujundama oma ühist tulevikku. Praeguste õppijate vastutus on pidada otsuste tegemisel silmas üksikisikute, kogukondade ja tegelikult kogu planeedi heaolu. (Vt illustratsioon 3). Väärib tähelepanu, et nende arutelude kõrval, kus küsitakse, millist tulevikku me soovime, on sama oluline, et visandatakse, millist tulevikku me oma lastele kindlasti ei soovi ja mis võib juhtuda, kui soovitud tuleviku kujundamiseks aktiivselt ei tegutseta.

 

Seepärast on raamistiku keskmes õppijate igakülgne kaasatus väga laias mõistes. Õppija soov saada kaasatud tähendab vastutustundlikkust, sisemist tahet osaleda ja mõjutada inimesi, sündmusi ja olukordi, et muuta need paremaks. Kaasatus nõuab oskust sõnastada põhieesmärk ja määratleda tegevused selle eesmärgi saavutamiseks. Seda arvesse võttes tuleks õppijana käsitada igaüht – mitte ainult õpilasi, vaid ka õpetajat, koolijuhte, lapsevanemaid ja kogukondi. Teisalt peab kaasatuse tagamiseks tunnustama mitte ainult õppija individuaalsust, vaid ka tema laiemaid pädevusi ja suhteid õpetajate, eakaaslaste, pereliikmete ja kogukonnaga. Kõik see kokku eeldab mitmepoolseid vastastikku toetavaid suhteid, et kujundada õppijates aktiivset eluhoiakut.  

Õppijate kaasatus on mitmemõõtmeline kontseptsioon, mille aluseks on erinevad pädevused: identiteet, sihikindlus, omaalgatus, usk enda arenguvõimesse, kuuluvustunne, motivatsioon, oskus õppida, vastupidavus jpt. Arutades, mida tuleviku huvides praegu õppimises tähtsaks pidada, tuleb teadvustada, et teadmiste, oskuste, hoiakute ja väärtuste mõisted on senisega võrreldes omandanud teistsugused  mõõtmed ja tähendus. Samuti on oluline julgeda küsida, mil määral on need omadused arenenud tänastel täiskasvanutel ja mil määral me oleme valmis enesearengu nimel astuma õppija rolli.

 

 

Millele keskendub OECD 2030 rahvusvaheline õppekavade analüüs?

Kolmekümne riigi õppekavade analüüsi tulemusena on koostamisel loend 21. sajandi oskustest. Mõistagi jäävad esmatähtsaiks põhioskused (kirjutamine ja lugemine, arvutamine, IKT ja digitaalne kirjaoskus, andmete kasutamine, teadlikkus oma füüsilisest arengust ja tervisest). Ühiskonna kujundamiseks ja tuleviku loomiseks vajatakse aga teadmisi, oskusi, pädevusi ja väärtusi, mida rakendades oleks võimalik luua ja juhtida muutusi (koostöö, kriitiline ja loov mõtlemine, probleemide lahendamine, enesekontroll, empaatia, lugupidamine (enda ja teiste vastu), püsivus, usaldus, õpioskus). Õpilastes on vaja kujundada oskusi ühiskonna ümberkujundamiseks ja tuleviku loomiseks muutlikus, ebakindlas, keerukas ja ebamäärases maailmas: tegutsemisvõimet, koostöövõimet uute väärtuste loomiseks, valmisolekut võtta vastutust, tahet ja suutlikkust lahendada konflikte, pingeid ja dilemmasid. Üldiste pädevustena nähakse suutlikkust mõelda globaalselt, meediakirjaoskust, panustamist jätkusuulikku arengusse, algoritmilist mõtlemist, finantspädevust ja ettevõtlikkust.

Igale riigile on antud võimalus kaardistada, mil määral on nn 21. sajandi pädevused integreeritud seitsmesse õpivaldkonda: tehnoloogia/kodumajandus, matemaatika, kunst, kehaline kasvatus/tervis, loodusteadused, humanitaarteadused, riigikeel. Esmalt katsetati kaardistust kaheksas riigis ja põhianalüüs on käimas 14 riigis, sh vaadeldakse Eesti põhikooli kehtivat õppekava. Katsetuse tulemused tõestavad, kuivõrd erinevalt mõistavad eri riigid võimalusi kaasata õppeprotsessi õpilasi ja anda neile otsustuõigust. Mõnes riigis nähakse kaasamisvõimalust ainult tehnoloogiaõppes aktiivse tegevusena, mõnes teises riigis aga osalevad õpilased aktiivselt mitmes õpivaldkonnas, nt aktiivsete kaasamõtlejate ja arutlejatena matemaatikas või sotsiaalainetes.

Tervikliku õpiraamistiku loomisel mõeldakse juba koostamise käigus ka selle rakendatavusele. Selleks soovitakse riikidelt saada infot, kas ja kuidas 21. sajandi pädevused toimivad tegelikus õppetöös ja toetavad õpiraamistiku asjakohasust. Info saamiseks kogutakse näitlikustavaid ja teostatavust kinnitavaid videolugusid, mis avaldatakse projekti veebilehel. Senise katsetamise käigus kogutud lood näitavad, et neid pädevusi saab koolis omandada erinevate meetoditega: ühe aine õppes, ilma et õpetajad peaksid tegema koostööd; aineüleselt, kus erinevate ainete õpetajate koostöö on vältimatu; samuti kooli ja kogukonna vahelises koostöös. Miski pole välistatud. Videotes räägivad õpetajad, õpilased ja sotsiaalpartnerid oma kogemustest seoses õpetamise ja õppimisega ning need näitavad, kuidas õpiraamistiku põhimõtteid saab järgida saada õppekava rakendamisel nii õpetajate kui ka õpilaste vaatenurgast. Projekti teises etapis kutsutakse riike üles jagama lugusid konkreetseid näidetega õpetamistavadest ja ‑meetoditest ning pedagoogilisest lähenemisest, mis viivad projekti 1. etapis kirjeldatud pädevuste arendamiseni, samuti näiteid selle kohta, kuidas õpilased omandavad põhipädevusi aineõppes ja aineüleses õppetöös.

OECD projekti „Haridus 2030“ esimeses etapis koostatud esmased seisukohad on loetavad veebis http://www.oecd.org/education/2030/, täpsemalt saab õpiraamistiku kohta lugeda http://www.oecd.org/education/2030/learning-framework-2030.htm ja rahvusvahelise õppekavanalüüsi kohta http://www.oecd.org/education/2030/international-curriculum-analysis.htm. Hulk materjale on veel töös, kuid järgnevas on ülevaated kahest õppekavarenduse teemast, mille kohta projekti raames on esitatud esialgseid järeldusi.

 

OECD 2030 matemaatika ja kehalise kasvatuse analüüsi senistest tulemustest

Projekti raames uuriti, mida on tulevikku kujundava matemaatika õppimisel vaja kindlasti silmas pidada. Ehkki matemaatika alused on muutumatud ja nende uuendamise katsed on ette määratud luhtumisele, saab matemaatikaõppes paremini kasutada tänapäevaseid meetodeid ja vahendeid kõikide eespool nimetatud 21. sajandi oskuste arendamisel. Riikide õppekavades on matemaatikas välja kujundatud kindlad põhimõtted, kuid paraku oleme jõudnud olukorda, kus traditsioonilised lähenemised põrkuvad tuleviku loojate vajadustega. Kui noored matemaatikas andekad inimesed innustuvad statistikast, matemaatilisest analüüsist, arvutisimulatsioonidest ja loogikast, siis tuleb mõelda, kuidas muuta matemaatika õppimine koolis neile köitvaks ja mida peaks sisaldama matemaatika ainekava.

Paljude 21. sajandi oskuste seas, mille Eesti matemaatika ainekava arendajad on õpitulemusi ajakohastades fookusesse võtnud, on probleemilahendusoskus,   andmekasutusoskus, sh arvutipõhine, ja loovus. Nendele aspektidele on Eesti kooli matemaatikaõppes vaja pöörata varasemaga võrreldes suuremat ja spetsiifilisemat tähelepanu. Oskus üldistada omandatud teadmisi ja oskusi dilemmade või probleemide lahendamise kaudu ning uutesse olukordadesse üle kanda nõuab vaieldamatult õppe elulisemaks muutumist. Just sellise lähenemise puudumist on kriitikud meie matemaatikaõppele ette heitnud ja me püüame sellest lõhest üle saada. See omakorda tähendab, et õpetamine ja õppimine peavad olema nüüdisaegsed, õpetaja peab looma sellise õpikeskkonna, et õpilane mõistaks, miks ja kuidas uues olukorras matemaatikat õppida. Andmekasutusoskust, sh arvutis, saab kujundada matemaatika õppimise kaudu, kuid see on rakendatav väga paljudel elualadel. See ei tähenda keskendumist suurandmetele ‒ tuleb meeles pidada, et ka baasaritmeetika annab oskuse andmetega opereerida. Lahenduskäigu üle arutlemine ja selgitamine viib sügava, tähendusliku õppimiseni. Matemaatika on õppeaine, kus eri lahenduskäikude leidmine annab lõputud võimalused loovuse kujundamiseks.

Kehalise kasvatuse ainekavade analüüs näitas, et seda õppeainet käsitletakse paljudes riikides laiemalt koos terviseteemade ja õppija enesehindamissuutlikkusega. Õpilase tervis on seotud tema kehalise, sotsiaal-emotsionaalse ja vaimse heaolu kujundamisega ning selleks loob eeldused üksnes õppijakeskne, vajaduse korral individualiseeritud õpe. Analüüs kinnitab, et liikumine spordialade keskselt õppelt pädevuspõhisele on tulevikuks vältimatu. Iseseisvaks liikumisharrastuseks vajalike pädevuste kujundamist esikohale seades tuleb keskenduda oskustele, teadmistele ja hoiakutele, mis aitavad liikumisharjumust kujundada ja väärtustada. Õppeaine suund liikumisõpetusele ja tervisteadlikkuse kujundamisele annab õppijatele mitmekesisema võimaluse valida ja võimaldab õpet korraldada vastavalt ühiskonnas toimuvatele muutustele. Samuti kirjeldab analüüs võimalusi kujundada kehalise kasvatuse kaudu kõiki 21. sajandi oskusi ja toob esile aspektid, millest lähtuvalt riigid saavad hinnata õpetajate koolitusvajadusi, samuti vajadust ajakohastada oma ainekavasid.

Selles kontekstis on hea teada, et Eestis on valmimisjärgus uus ainekava, mis liigub kehaliselt kasvatuselt pädevuspõhisele liikumisõpetusele ja on kooskõlas OECD tulevikuvaatega: õppimises peavad olema võrdselt tähtsad teadlikkus enda kehalisest arengust, vaimne ja emotsionaalne tervis, sotsiaalne heaolu ning sobivate pädevuste arendamine; digitaalsed lahendused aitavad õppijatel endal oma kehalist arengut hinnata ja toetavad nende digipädevuse kujunemist; interdistsiplinaarne ja oskustele orienteeritud õpe emotsionaalselt toetavas õpikeskkonnas võimaldab teha koostööd õpetaja-juhendajaga ja pöörata rohkem tähelepanu nii õppija heaolule kui ka individuaalsele sooritusele ja arengule.

 

Millise sõnumi saadab OECD2030 õppekavade ülekoormatuse analüüs?

Analüüsi üks olulisi järeldusi on see, et tulemuslikuks õppimiseks on äärmiselt oluline planeerida õppeks ette nähtud aega. Tõhus ajakasutus on eeldus, et õpilased suudaksid piiratud ajaga omandada olulisima järjest suurenevas infohulgas.

Teine järeldus on see, et enamiku riikide ainekavades kajastub praeguse õpetajaskonna kogu senine praktika; ootused õppimise tulemuslikkusele üha kasvavad; õppe sisus on palju kordusi ja vähe lõimingut; õppeks kuluv aeg ei ole muutunud, kuid õpitavat sisu on lisandunud ja detailsusaste on liiga suur. Samal ajal võib märgata erisusi selles, kuidas eri põlvkonnad kasutavad aega: õpetajad soovivad sageli suurendada õppetundide arvu, mõistmata, et kui õpetamisstrateegiad jäävad endiseks, ei mõjuta see enamasti õppimise tulemuslikkust. Kui õpitulemuse omandamiseks on piisavalt aega, mõjutab see õppimise tulemuslikkust oluliselt. Seega on kõige tähtsam küsida, kuidas planeerida õppimiseks ette nähtud aega nii, et õpe oleks kvaliteetne.

Samuti leiti, et  sageli tajutakse õppekava ülekoormatuna, kui õppematerjalid ei toeta ainekavade rakendamist või kui hindamine paneb õppimise ja õpetamise surve alla. Õppekavade (tajutud) ülekoormatus ja detailirohkus mõjutab oluliselt õpilase ja õpetaja motivatsiooni ja heaolu. Eesti õppekavarenduses oleme lähtunud sellest, et pole midagi uut päikese all, nagu tõendab illustratsioon 5. Oleme teadlikud ühiskonna kasvavatest nõudmistest kolile ja õppimisele ning soovime pakkuda järjest paremaid lahendusi selleks, et õppekava pakuks õppimises ka päriselt tuge nii õppijale, kui ka õpetajale.

 

 

Kokkuvõtteks

OECD projekti „Haridus 2030“ eesmärk on toetada riike hariduse tuleviku kujundamisel ja riikide õppekavade ajakohastamisel. Projekti esimest etappi võiks ette kujutada erikujulistest tükkidest mosaiikpildi kokkupanemisena – erinevad töörühmad tegelevad oma teemadega ja tükkide raami sobitamisel kujuneb selge visioon. Projektimeeskond ei ole heitunud, kui tükid esimestel aruteludel kohe kohale ei sobitu. On astutud samm tagasi, lihvitud ja muudetud seisukohti. See on normaalne, kaasav ja erisusi arvestav arendusprotsess. On hea tõdeda, et selles protsessis ei ole suuri ega väikesi riike. Eesti esindajatelt on kohtumiste laua taga küsitud seisukohta 21. sajandi pädevuste, matemaatika ja väärtuspõhise õppimise teemal. Vastu oleme saanud kinnituse, et sihid, mille oleme oma õppekavaarenduses valinud – õppe mahu ja hindamise ajakohastmine, õpitava detailsusastme kriitiline ülevaatamine, kehalise kasvatuse kujundamine tänapäevaseks liikumisõpetuseks, õppeks kuluva aja teistsugune kasutamine ‒ pole võõrad ei Soomele, Portugalile ega Taimaale.

Projekti teise etapi olulist küsimust kuidas õppida ja õpetada sab ka Eesti lahndada pakkudes asjakohaseid lugusid nii riigi kui ka kooli tasandilt. Meie kindel plaan on kaasata projektikohtumistele lisaks ekspertidele ja õpetajatele ka õpilasi, sest lisaks tubli kohanemisvõimega õpetajatele on meil ka tublid, oma eesmärke teadvustavad ja saavutada oskavad õpilased.

Hariduse tuleviku kavandamine ja õppekavade ajakohastamine on üleilmne protsess. Eesti ei ole selles üksi ja me teame, et liigume õiges suunas.

 

 

Märkused

[1] Artikkel põhineb Eesti kultuuri ja hariduse kongressil Viljandis 24.11.2018 peetud ettekandel. Artikli valmimisel olid abiks „Haridus 2030“ projekti juht Miho Taguma ning OECD oskuste ja hariduse direktoraadi analüütik Meritxell Fernandez-Barrera.