Koostöösoovide ja oskuste arendamine koolis ja õppekavas

Kaarel Haav, Ph.D.

Sissejuhatus

Artikli aluseks on teesid Eesti Haridusfoorumile „Haridus ja kultuur“, mis toimus 2. detsembril 2016 Tallinnas ajaloomuuseumis. Artikli eesmärk on algatada selle teema senise käsitlemise analüüs meie õppekavades ja sotsiaalainetes. Suhtlemine ja koostöö on olnud olulisteks märksõnadeks kõigis õppekavades, kuid mitte kõigis sotsiaalainetes. Teatavasti on need nii Euroopa Liidu elukestva õppe kaheksa võtmepädevuse (2007) kui ka XXI sajandi 5-6 põhioskuse hulgas (https://globaldigitalcitizen.org/21st-century-skills-every-student-needs ). Juba 1996. aasta õppekavas oli inimese- ja kodanikuõpetuses suhtlemine omaette olulise teemana (kursusena). Silva Kärner koostas ka vastava õpiku „Õpime suhtlema!“, mis ilmus kirjastuses Koolibri 1998 aastal. Sellegipoolest on noorte puudulikud suhtlemis- ja koostööoskused jäänud seniajani probleemiks. Seda tunnistavad ka rahvusvahelised võrdlevad uurimused, nagu ka viimased PISA-testid. Kui Eesti põhikooli õpilased on oma loodusteadmistega maailma tipus ja Euroopas koguni parimad, siis sama ei saa öelda nende sotsiaalsete oskuste kohta. Sellel on kindlasti palju põhjuseid, alates üldisest koolikorraldusest, suurtest klassidest, suurest õppekoormusest, õpetajate omavahelisest koostööst, ainekesksest õpetajaharidusest ja õpetamisest. Kõigepealt peaks aga vaatama, kas selle teema käsitlemine õppekavades, ainekavades ja õpikutes on olnud rahuldav. Kuuenda klassi suhtlemise aine, selle kava ja õpikutega (Kärner 1998, Kagadze ja Kullasepp 2013) võib vähemalt rahule jääda. Kuidas aga käsitlevad suhtlemist ja koostööd teiste ainete kavad ja õpikud? Kuivõrd nad viitavad suhtlemiskursuse materjalidele ja kuivõrd nad neid kasutavad?

Niisiis on käesoleva artikli üks eesmärk analüüsida ja hinnata suhtlemisõpetust põhikooli kuuendas klassis. Teine eesmärk on analüüsida selle materjalide kasutamist teistes sotsiaalainetes, kõigepealt põhikooli ja gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse ainekavades ja õpikutes. Kas ja kuivõrd on need integreeritud inimeseõpetuse suhtlemise ja meeskonnatöö teemade ja materjalidega? Järgnevalt peaks samamoodi uurima ajaloo ainekavu ja õpikuid. Teatavasti on Mare Oja sel teemal juba kirjutanud (2014). See teema peaks kajastuma ka tema doktoritöös (2016).

Ma ei hinda praegusel juhul ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse kavasid ja õpikuid kaasaegsete sotsiaalteaduste ja Eesti ühiskonna praktika aspektist, vaid ainult nende seoste järgi inimeseõpetuse ja selle suhtlemise teemaga. Kui suhtlemisest on kuuenda klassi õpikus piisavalt kirjutatud, siis ei pea teiste ainete õpikud seda kordama. Küll on aga vaja koostada regulaarselt küsimusi ja harjutada õppijate mõtete ja tunnete väljendamist. Selle juures tuleks viidata ka inimeseõpetuse ja suhtlemise materjalidele. Neid viiteid ja küsimusi võiks olla iga teema juures. See ajendab kõigepealt õpetajaid tegema igas tunnis midagi õpilaste suhtlemise harjutamiseks. Kui õpetajad iga tund neid suhtlemise materjale ja harjutusi ei kasutagi, siis saavad vähemalt õpilased ise meenutada suhtlemise probleeme ja kasutada kuuenda klassi õppematerjale. Sama võiks soovitada ka teiste ainete kavade ja õpikute koostajatele ning õpetajatele ja õppijatele. Seni on õppekava järgi suhtlemise õppimine piirdunud ainult ühe semestriga põhikooli alguses, kuuendas klassis. Kui aga seda teemat korratakse paljudes ainetes kogu õppeperioodi jooksul, siis peaks ju saama vähemalt rahuldava tulemuse. Õppijad teavad suhtlemise õppematerjale ja probleeme, nad saavad regulaarselt harjutada nii oma mõtete ja tunnete väljendamist kui ka teiste arvamuste ja suhtumiste mõjutamist.
Ainekavad

Sotsiaalainete üldosa (www.oppekava.innove.ee ) on normatiivne, see teatab, kui tähtis on sotsiaalsete oskuste arendamine, tunnete ja mõtete väljendamine, töötamine rühmas ja enese kehtestamine. See on ka deklaratiivne, väites, et kõik sotsiaalained tegelevadki nendega. Siiski ei selgu, kas seda teevad ainult õpetajad, või peaks sotsiaalsete oskuste arendamisele suunama ka ainekavad ja õpikud. Seejuures jäävad sotsiaalainete üldosa soovitused ühepoolseteks. Rõhutatakse küll oma tunnete (ja ilmselt ka mõtete) väljendamist ning enese kehtestamist, mainitakse ka teiste arvamuste, hoiakute, tunnete ja isiksuse arvestamist, kuid mitte teiste inimeste mõjutamist. Vaatame järgnevalt, kuidas need selle üldosa soovitused kajastuvad ajaloo ja ühiskonna aine kavades, sisu kirjeldustes ja õpikutes.

Eesti õppekava üheks üldkompetentsiks on sotsiaalne pädevus (sh kodanikupädevus), nii nagu ka Euroopa Liidu elukestva õppe programmis. See tähendab ka euroopalike väärtuste ja hoiakute kujundamist ning sallimatust nende rikkumise ja rikkujate suhtes. Õppekava üldosa ei tee aga nende rikkujate vahel vahet. Üks asi on, kui ühiselu norme rikub mõni juhuslik inimene tänaval. Hoopis keerukam on aga asjad siis, kui seda teeb mõni suurema võimuga isik erafirmas või avalikus sektoris.

Sotsiaalse pädevusega seostub ka suhtlemispädevus. See on veelgi ühekülgsem. Siin rõhutatakse mõtete väljendamist ja õigekeelsust. Ei mainita teiste inimeste arvamuste mõjutamist. Üldse pole enam tunnete väljendamist ega teiste meeleolude mõjutamist.

Inimeseõpetuse ainekava lubab käsitleda inimest ja tema sotsiaalset keskkonda tervikuna, kuid see piirdub tegelikult mitteformaalse keskkonnaga, kus inimesed pole omavahel võimu- ja alluvussuhetes. Kuid valdava osa oma elust tegutsevad inimesed hierarhilistes organisatsioonides ja institutsioonides, alustades koolidest ja tööorganisatsioonidest ning lõpetades riigi ja kohaliku võimu asutustega. Teises kooliastmes on sotsiaalne pädevus inimeseõpetuse keskne teema. Sellele on pühendatud ka suhtlemise kursus (õpetus) kuuendas klassis. Ainekava mainib sotsiaalseid oskusi ka kolmandas kooliastmes, kuid inimeseõpetuse teistes kursustes sellel kooliastmel see ei ilmne.

Suhtlemiskursusel on kaks keskset teemat, suhtlemine teistega ja suhted teistega. Peamised märksõnad on tunnete väljendamine, enese avamine, eelarvamused; kehtestav, agressiivne ja alistuv käitumine. Sellele lisanduvad oskus ja julgus ütelda ei, kui on vaja seista enese õiguste eest ja olla vastu ühiselu normide rikkumisele erinevate isikute poolt (ei mainita vastuseisu endast kõrgemal positsioonil seisvate inimeste õigusrikkumistele). Teema „suhted teistega“ peab silmas vaid suhteid teiste samal positsioonil olevate inimestega ega esita ühtki märksõna ebavõrdsete suhete, alluvus- ja võimusuhete kohta.

Ka see ainekava on ühekülgne nagu sotsiaalainete üldosa, keskendudes peamiselt indiviidile ja tema enda tunnete väljendamisele (seejuures pole seoseid verbaalse ja mitteverbaalse käitumisega). Teiste inimeste tunnete, hoiakute ja väärtuste mõjutamist nagu ei peetakski tähtsaks. Mõnel määral võib see siiski seostuda agressiivse ja kehtestava suhtlemise käsitlemisega.

See ainekava on täiesti normatiivne, see esitab märksõnu ainult õige käitumise ja suhtlemise kohta. Siin pole ühtegi viidet selle kohta, milliseid käitumise ja suhtlemise viise kasutavad erinevad inimesed mitmesugustes formaalsetes ja mitteformaalsetes keskkondades. Näiteks kas autoritaarsetes organisatsioonides kasutavad juhid peamiselt agressiivset ja alluvad alistuvat suhtlemise stiili või on mingi osa ka kehtestaval stiilil? Siin kohal oleksid sobivad viited tüüpilistele suhtlemise viisidele seisuslikes ja demokraatlikes riikides, autoritaarsetes ja demokraatlikes organisatsioonides. Sellisel juhul tunneksid ka ajaloo ja ühiskonnaõpetuse ainekavade ja õpikute koostajad ning ka õpetajad ja õppijad huvi inimeseõpetuse suhtlemiskäsitluste vastu.

Suhtlemisõpik inimeseõpetuses

Uuema VI klassi õpiku „Suhtlemine on lahe“ on koostanud Margit Kagadze ja Katrin Kullasepp (kirjastus Koolibri, 2013). Õpikuga kaasneb ka töövihik. Õpiku struktuur on ainekavaga vastavuses. Kasutatud kirjanduse loetelu on soliidne, aluseks on olnud mõned eesti autorite psühholoogiaõpikud (näiteks Talis Bachmann ja Rait Maruste, 2002), mõned rahvusvaheliselt tuntud sotsiaalpsühholoogia õpikud (näiteks Mike Hogg ja Graham Vaugham, 1995 ja 2009), mõned eesti keelde tõlgitud suhtlemisõpikud alates klassikalisest Dale Carneggiest (1991) ja lõpetades Robert Boltoni (2002), Matthew McKay, Martha Davise, Patrick Fanningu (1998) ja teistega. Kasutatud on ka teisi eesti autoreid, nagu Heiki Krips (suhtlemisest õpetajatele ja juhtidele, 2005).

Autorid käsitlevad enesehinnangut, enesekontrolli, mõtete, tunnete ja käitumise juhtimist. Inimesekäsitluse aluseks on Abraham Maslow (1954, eesti keeles 2007) viieastmeline vajaduste püramiid, mida esitatakse täie tõe pähe, ilma teadusliku kriitikata. (https://en.wikipedia.org/wiki/Abraham_Maslow ) Praktikas on palju tähtsam sotsiaalse identiteedi teooria, kus inimese identiteedi aluseks on tema kõige tähtsamad sotsiaalsed suhted, väärtused ja kultuuriorientatsioonid. Sellest teooriast tulenevad ka peamised nõudmised suhtlemisele, vajadus tunda end ise hästi ja soov toetada teiste inimeste positiivset enesehinnangut. Maslow peab teatavasti kõige kõrgemateks vajadusteks eneseteostust ja arengut. Kuid enamus inimesi peab head enesetunnet (ja näiteks meelituste ja komplimentide kuulamist) palju tähtsamaks kui enese teadmiste arengut. Enamusele ei meeldi, kui neid õpetatakse, kuna see alandab inimese eneseväärikust teda õpetava inimesega võrreldes.

Kagadze ja Kullasepp käsitlevad ka kaaslaste käitumise, mõtlemise ja arusaamade (aga mitte tunnete) mõjutamist, esitades selleks mõnesid võtteid sotsiaalpsühholoogia õpikutest. Ka siin on jutt ainult kaaslastest, mitte erineva positsiooniga inimeste mõjutamise võimalustest.

Eraldi teema on enese avamine ja oma tunnete väljendamine. Kahjuks pole ka siin midagi teiste tunnete mõjutamisest. Suuremaks teemaks on suhtlemisstiilid: kehtestav, agressiivne ja alistuv. Autorid esitavad ka nende võrdleva kirjelduse, kuidas ühes ja samas situatsioonis on kasutatud erinevaid stiile. Peatüki lõpus on ülesanded, rühmatöö ja rollimäng, kus õpilased saavad kirjeldada oma kogemusi erinevates situatsioonides, analüüsida erinevaid stiile ja harjutada „ei“ ütlemist ja enese kehtestamist. Kahjuks ei kirjeldata üldse suhtlemist ja koostööd koolis. Näiteks, millised on õpilaste tüüpilised omavahelise suhtlemise viisid, kui palju kasutatakse agressiivset, alistuvat, kehtestavat või mõnda muud stiili? Kuidas suheldakse õpetajate ja koolijuhtidega? Kas neile osatakse ka „ei“ ütelda ja ennast kehtestada? Sellised harjutused võimaldaksid käsitleda ka suhtlemise ja koostöö probleeme ettevõtetes omanike, juhtide ja töötajate vahel. Õpik võiks viidata erinevustele demokraatliku ja autoritaarse juhtimisega organisatsioonides. Autoritaarne juht kasutab peamiselt agressiivset stiili. Demokraatliku stiiliga juht ei suru end alluvatele peale, vaid kasutab kehtestavat stiili.

Omaette teemana on õpikus ka koostöö, mis toimub jällegi omasuguste vahel. Ka siin võiks olla viiteid koostööle erineva positsiooniga inimeste vahel, tööandjate ja töötajate, kodanike, ametnike ja poliitikute vahel jne.

EHF aastafoorum 2016 I paneel. Foto: Tiina Erik

Suhtlemine ja koostöö ühiskonnaõpetuse ainekavas

Nagu eespool viidatud, teatab sotsiaalainete üldosa (www.oppekava.innove.ee), et sotsiaalsete oskuste arendamine, tunnete ja mõtete väljendamine, töötamine rühmas ja enese kehtestamine on tähtsad ning et kõik sotsiaalained, seega siis ka ühiskonnaõpetus, teevadki seda. Me näitasime, et inimeseõpetuse ainekava ja õpik teevad seda tõepoolest olulisel määral, kuigi ka need on jäänud ühepoolseteks. Rõhutatakse küll oma tunnete (ja ilmselt ka mõtete) väljendamist ning enese kehtestamist, mainitakse ka teiste arvamuste, hoiakute, tunnete ja isiksuse arvestamist, kuid mitte teiste inimeste mõjutamist. Vaatame järgnevalt, kuidas need üldosa soovitused kajastuvad ühiskonnaõpetuse ainekavades, sisu kirjeldustes ja õpikutes.

Või seal need ei kajastugi ja sotsiaalsete oskustega peavad tegelema ainult õpetajad?

Piirdume siinkohal ainult majanduse (ettevõtete) ja kooli teemadega. Kool on õppijate peamine tegevuskeskkond 9–12 aasta jooksul ja seal on õpilaste suhtlemise ja koostöö käsitlemiseks palju võimalusi mitte ainult inimese-, vaid ka ühiskonnaõpetuses. Õppetöös saab kasutada ka õpilaste kogemusi nii õpilasesindustes kui ka teistes organisatsioonides ja tegevustes väljaspool kooli. Enamus noori hakkab pärast koolide lõpetamist tööle majandusorganisatsioonides, mis on valdavalt eraettevõtted (aktsiaseltsid või osaühingud), kuid on ka ühistuid. Majandusorganisatsioonides on suhtlemise ja koostöö teemasid viimase saja aasta jooksul uuritud rohkem kui üheski muus valdkonnas. Seal arendatud teooriaid ja mudeleid on laialt rakendatud ka haldusasutusetes ja koolides.

Esimeses riiklikus õppekavas (RÕK 1996) olid inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus koos inimese- ja kodanikuõpetuse aine nime all. See kava sisaldas ka ühiskonna, majanduse ja poliitika teemasid. Selle majanduse osa ei kasutanud üldse ettevõtte märksõna. Kuid põhikooli kavas oli ettevõtluse, ettevõtte liikide, äriplaani ja ettevõtte asutamise märksõnad. Gümnaasiumi kava majanduse osa käsitles ainult makromajandust ja ei maininud ettevõtteid üldse. Selle „üksikisiku ja ühiskonna“ teema seostas inimese ja turu. Sellele järgnesid töövõtja ja tööandja, ettevõtja ja omaniku märksõnad. Soovitati käsitleda nende probleeme ja käitumisvalikuid. Kuid omanik, ettevõtja ja tööandja ühelt poolt ning töövõtja teiselt poolt ei suhtle ega tegutse turul, vaid firmas. Turul sõltub nende läbirääkimispositsioon nõudmise ja pakkumise vahekorrast. Kui vabu töökohti on palju ja soovijaid vähe, siis on tööotsijate positsioon soodsam. Kui tööd otsib palju inimesi, kuid vabu kohti on vähe, siis on firmadel suur valikuvõimalus ja parem läbirääkimisalus. Selles situatsioonis on tööotsijate suhtlemis- ja läbirääkimisoskused väga tähtsad. Ainekava võiks viidata kuuenda klassi suhtlemise kursusele ja selles käsitletud suhtlemisstiilidele. Noortel oleks kasulik teada ja harjutada kehtestavat käitumist ning vältida alistuvat ning agressiivset mudelit. Ainekava aga ei käsitle ettevõtteteemat ega ka suhtlemist firmades üldse.

Kuid töötajate ja juhtide suhtlemise probleemid ilmnevad just ettevõttes, kus nad ei ole võrdsed turupartnerid. Nad on ebavõrdsed pooled ja see ebavõrdsus on sätestatud nii töölepingu seaduse kui ka töölepinguga.

Alates RÕKist 2002 eraldusid ühiskonna- ja inimeseõpetuse ainekavad. Ka edasiste õppekavade (RÕK 2002 ja 2011) ainekavad ja nende alusel koostatud õpikud väldivad firma mõistet ning hierarhilisi suhteid peamiste sotsiaalsete subjektide vahel. Võrdsetest pooltest ja partneritest võib rääkida ainult turu mudelis. Tööjõuturul ei toimu tööjõu müüki ja ostmist. Pooled sõlmivad omavahel töölepingu, mis on aluseks tööaja müügile ja ostule. Kapitalistliku firma edu aluseks ongi töötaja tööaja ostmine keskmise turuhinnaga (palgaga) ja selle aja kasutamine keskmisest märksa intensiivsemalt ja efektiivsemalt. Töötajate, juhtide ja omanike (ettevõtjate) omavaheline suhtlemine toimubki selles kontekstis. Nende suhted on eelkõige võimu- ja allumissuhted, mitte aga võrdsete poolte vabatahtliku koostöö suhted. Seda kapitalikeskse firma olemust on kõik senised õppekavad ja ühiskonnaõpetuse ainekavad ja õpikud süstemaatiliselt varjanud.

Võrdsete poolte koostöö on võimalik tootmisühistus ehk kooperatiivis. See ettevõtluse vorm seadustati juba endises nõukogude impeeriumis enne selle lagunemist. Ühistus on kõigil liikmetel võrdselt üks hääl. Kapitalikeskses aktsiaseltsis sõltub hääleõigus kapitaliosakutest ehk aktsiatest. Suuraktsionärid, kel on üle 50 % aktsiatest, võivad otsustada kõige üle, ilma et nad peaksid ülejäänud väikeaktsionäridega arvestama. Kuid ainekavad taotlevad, et õpilased „hindaksid vabadust ja võrdõiguslikkust“ ja teisi abstraktseid euroopalikke väärtusi. Firmasid aga asutavad inimesed, kellest enamuse peamisteks väärtusteks on edukus ja kasumlikkus. Õppekava ettevõtlikkuse pädevus ei tea sellest midagi.

Ühiskonnaõpetuse ainekava teatab, et see aine „kujundab algatusvõimet ja vastutustunnet, et teha eesmärkide saavutamiseks koostööd“. Kava koostajad peavad ilmselt silmas noorte omavahelist koostööd demokraatlikes ühingutes ja organisatsioonides, mitte aga hierarhilistes eraettevõtetes ja riigiasutustes. Ainekava vaikib sellest, et üks asi on ettevõtjate koostöö teiste ettevõtjate ja klientidega, teine asi aga koostöö ettevõtte sees ülemuste ja neile alluvate töötajate vahel ning kolmas asi – töötajate tööalane koostöö meeskondades.

Põhikooli sotsiaalainete üldosa kirjutab toimetulekust ühiskonnas, kuid ei maini majanduses, ettevõtluses ja töökohal hakkamasaamist. Kogu õppekava üheks läbivaks teemaks on „ettevõtlikkus ja kodanikualgatus“, kuid ettevõtlikkuse teemat kirjeldatakse ebamääraselt.

Seega väldivad ühiskonnaalased ainekavad ühiskonna ja organisatsiooni käsitlemist komplekssete ja vastuoluliste mõistetena. Valitseb varjatud funktsionalistlik teooria, mille järgi valitsevad inimeste vahel nii riigis, riigiasutustes kui ka erafirmades harmoonilised suhted. Ilmselt sel põhjusel pole üldse käsitletud kapitalikeskset firmat ning suhteid omanike, juhtide ja töötajate vahel ettevõtte sees. Ettevõtte mõiste asemel on tööturg, kus tööandjad ja tööotsijad suhtlevad omavahel võrdsete partneritena nagu ka kõik teised müüjad ja ostajad turul ja kaubandussüsteemis. Seega soovivad ühiskonna aine kava koostajad valmistada noori ette ainult töö otsimiseks ja tööturul suhtlemiseks. Hierarhiliste erafirmade ja riigiasutuste tundmine pole üldse tähtis, noored ei pea teadma, kuidas suhelda tööandjate ja juhtidega. Puuduvad märksõnad töötajate kaasamise ja organisatsiooni demokraatia kohta, mis Euroopa Liidu sotsiaalpoliitikas on väga olulised.

Majanduskursus ühiskonnaõpetuse õpikutes

Uurime nüüd mõnesid ühiskonnaõpetuse õpikuid (Raudla ja Vahtre 2008, Toots 2014), kuidas nad täidavad sotsiaalainete kavade üldosa soovitusi. Kas nad peavad noorte sotsiaalsete oskuste arendamist, tunnete ja mõtete väljendamist, töötamist rühmas ja enesekehtestamist tähtsateks? Kas nad kirjutavad sellest? Kas nad viitavad kuuenda klassi suhtlemisõpikutele?

Heiki Raudla ja Lauri Vahtre põhikooli õpik (2008) sisaldab viit majandusteemat, sealhulgas tööturu oma kuuel lehel. Iga teema lõpus on küsimused aine kohta. Õpik järgib ainekava ja ei kirjuta firmast ning omanike, juhtide ja töötajate suhetest mitte midagi. Tööturg on eksitav, jutt on tegelikult ikka tööjõu-, mitte tööturust. Õpik teatab, et töötuid õpetatakse ka oma teadmisi ja oskusi pakkuma (toimetuleku koolitused). Peatükk lõpeb küsimustega töötuse ja tööta jäänud inimese käitumise kohta. Sellele lisandub kaks lehekülge dokumentidega ja arutlusküsimustega. Esimene neist on ajalehe väljalõige filosoofiliste küsimustega. Kes ma olen? Kuhu tahan jõuda ja kuidas ma sinna saan? Seda laadi arutlused on väga tähtsad ja nad peaksid olema õpiku põhiosades. Väljavõte viitab XXI sajandi oskustele, mille hulgas on teatavasti ka suhtlemine ja meeskonnatöö. Siin oleksid viited kuuenda klassi suhtlemiskursusele, õpikutele ja materjalidele väga kohased. Neid aga pole. Arutlus soovitab korraldada õpilaste vahel töövestlusi. Üks õppija mängib tööpakkuja ja teine tööotsija osa. Selle juures peaks ju meenutama suhtlemisstiile (alistuv, agressiivne ja kehtestav). Autorid peaksid viitama mõnedele raamatutele suhtlemise kohta, mida on eesti keelde tõlgitud üsna palju. Kagadze ja Kullasepa VI klassi õpik (2013) käsitleb neid üsna selgelt. (Kärneri 1999. aasta raamat neid veel ei esita).

Raudla ja Vahtre õpikut täiendab Tiiu Laane ja Mari-Liis Auleri töövihik (Avita 2007). Ka see käsitleb ühe teemana kahel leheküljel tööturgu (mitte tööjõuturgu ega ka mitte ettevõtet). Selle juures on ka rollimäng, kus üks õpilane on tööandja ja teine tööotsija rollis. Nad peaksid jõudma töölepingu sõlmimiseni, kuigi õpikus seda lepingut polegi. Laan ja Auler lisavad veel ühe teema, mida õpik ei puudutagi. See on äriprojekti kirjutamine rühmatöödena

3–4-liikmelistes gruppides. See on kahtlemata huvitav, koostöö ja suhtlemise oskusi arendav. Kahjuks õpik ei käsitle üldse ei firmat ega ka mitte ettevõtte asutamist. Ka ei ole selles töövihikus mingeid viiteid koostöö ja suhtlusoskuste õpetamisele kuuenda klassi inimõpetuses.

Anu Toots korraldas viimase õppekava ühiskonnaõpetuse ainekavade koostamist. Tema IX klassi õpikus on kuus lehekülge tööturu ja töösuhete teemal (Toots, 2014, 21–25). Sellest ühel on juttu töölepingu sõlmimisest, selle lõpetamisest ja töövaidlustest. Mainitakse ka ametiühingut ja kollektiivlepingut. Peatüki lõpus on viis küsimust või ülesannet. Need ei puuduta suhtlemist töötajate, juhtide ja omanike vahel, ka mitte suhtlemist ja läbirääkimisi tööle võtmisel ja töölepingu sõlmimisel. Seega ei ole ka viiteid uuele suhtlemisõpikule (Kagadze ja Kullasepp, 2013), ega suhtlemisstiilidele (alistuv, agressiivne ja kehtestav).

Seega käsitlevad Raudla ja Vahtre (2008) RÕK 2002 järgi koostatud õpikus küll suhtlemist tööotsija ja töötaja otsija vahel, kuid mitte juhtide ja alluvate vahel firmades. Nad käsitlevad ka elukutsevaliku filosoofilisi küsimusi. Nende õpiku lisamaterjal viitab XXI sajandi oskustele, mille hulgas on ka suhtlemine ja meeskonnatöö. Nende õpiku töövihik harjutab tööandja ja tööotsija suhtlemist vastavas rollimängus. Anu Tootsi uus raamat (2014) valmis peale uue suhtlemisõpiku ilmumist (2013), kuid see ei puuduta üldse suhtlemist ettevõttes, ega ka mitte töövestlustel ja töölepingu sõlmimisel.

Suhtlemise osa organisatsiooniteoorias ja -praktikas XX sajandil

Kuna ühiskonnaõpetuse ainekavad ja õpikud ei puuduta üldse suhtlemist ja koostööd, ei erafirmades ega ka riigiasutstes, siis oleks vaja sel teemal lühikest probleeme avavat kommentaari. XX sajandil toimusid maailmas väga ulatuslikud muutused nii majanduse struktuuris kui ka ettevõtete juhtimises. Tööstusrevolutsiooni tulemusena kasvas tööviljakus väga kiiresti algul tööstuses, siis aga ka põllumajanduses, sest ka põllumajanduses hakati üha rohkem kasutama tööstuses toodetud masinaid. Seetõttu vähenes hõivatute osakaal agraarsektoris. Pärast Teist maailmasõda muutus arenenud riikide tööhõives kõige suuremaks teenindussektori osa. Teenindustöötajad suhtlevad vahetult klientidega ja seega on nende suhtlemisoskus nende kvalifikatsiooni üks peamisi tegureid. Kaasaegses majanduses kasvab teadusmahuka tootmise osa. Sellega suureneb intellektuaalse ja sotsiaalse kapitali osatähtsus ja väheneb finantskapitali osa.

XX sajandil muutus ettevõtete juhtimine üheks peamiseks tööviljakuse kasvu faktoriks. Sajandi algul süvendas üks esimesi juhtimisteoreetikuid Frederick Winslow Taylor tööjaotust, rakendas töö teaduslikku analüüsi ja korraldust. Mõõdeti iga töötaja tulemusi ja parematele maksti keskmisest rohkem. Sellega oli võimalik ka töötajate arvu vähendada. Nii seostati ettevõtja ja töötajate huvid, paremad töötajad said turuhinnast kõrgemat tasu ja ettevõtja sai palgafondi kokkuhoiu tõttu suuremat kasumit. Selliselt korraldatud konveieriliinidel oli küll tootlikkus väga kõrge, kuid töötajate võimalused suhelda ja koostööd teha olid väga piiratud. Sellega pani Taylori aluse teaduslikule ehk klassikalisele juhtimise koolkonnale.

Juhtimisteooria edasine areng on seisnenud just nende inimlike suhtlemise võimaluste suurendamises. Koos sellega on kasvanud ka töötajate tööhuvi ja rahulolu. Juhtidele õpetati paremat ja hoolivamat suhtlemisstiili ja töötajate kaasamist juhtimisse. Seda nimetatakse juhtimise inimsuhete koolkonnaks.

Edaspidi hakati muutma ka firmade struktuure, töötajate esindajaid hakati kaasama firmade juhtimisorganitesse. Seega muutus nii omanike ja ametiühingute vahekord kui ka ettevõtte peamiste osapoolte vaheline suhtlemine. See on organisatsioonidemokraatia koolkond.

Viimastel aastakümnetel on peamiseks kujunenud aga organisatsioonikultuuri koolkond. See rõhutab ettevõtjate, juhtide ja teenindustöötajate osa tihedamat seostamist. Teenindusasutustes on klientide teenindajad ka firma huvide esindajad. Seepärast taotletakse kõigile ühise organisatsiooni identiteedi kujundamist.

Kõiki neid muutusi käsitlevad pea kõik organisatsiooni ja juhtimise õpikud, sh ka Eesti autorite koostatud raamatud. Eestis on neid teooriaid rakendatud juba nõukogude võimu ajal. Algul räägiti peamiselt töö ja juhtimise teaduslikust korraldamisest, tõlgiti ja avaldati ka Taylori ja teiste klassikalise koolkonna autorite artikleid. Kuuekümnendatel aastatel hakati tegelema ka töötajate motivatsiooni ja rahuloluga. 1970. aastatel muutusid töötajate rahulolu küsitlused ja ettevõtete sotsiaalse arengu planeerimine riiklikuks poliitikaks. 1980. aastatel hakati kõigis ettevõtetes kohustuslikus korras rakendama meeskonnatööd (brigaaditööd). Töötajatele anti õigus otsustada brigaadi liikmete tööle võtmist ja vallandamist ning ka õigus valida brigadiri, samuti võidi hinnata ka üksteise tööd ja otsustada premeerimiskorra ja preemiate maksmise üle. Selliselt riiklikus ulatuses pole meeskonnatööd kusagil mujal ei enne ega ka hiljem rakendatud (Haav 1988).

Ka tänapäeval on Eesti ettevõtetes olulised teemad töö ja juhtimise korraldamine, rahulolu monitooringud ja meeskonnatöö. Vähem on rakendatud osalusdemokraatiat ja töötajate kaasamist juhtimisse, kuigi Euroopa Liidus on ka need teemad väga olulised. Organisatsioonide uurimisel on ka Eestis viimastel aastatel väga olulised organisatsiooni kultuuri ja identiteedi kujundamise teooriad. Olen ise neid muutusi käsitlenud juhtimise, töö ja sotsioloogia kursustel Eesti ja rahvusvahelistele üliõpilastele. Samuti olen seostanud neid muutusi koolide ja hariduse juhtimisega (Haav 1998, 2004, 2009, 2016).

Selline lühiülevaade organisatsioonide ja juhtimise muutustest lähiajaloos võiks olla nii ühiskonna- kui ka ajalooõpetuses. Need märksõnad ja teemad võiksid olla nii nende ainete kavades kui ka õpikutes. Sellega seoses oleksid väga kohased ka viited suhtlemisstiilide ja meeskonnatöö teemadele ja materjalidele inimeseõpetuse suhtlemisõpikus. See õpik ja ainekava võiksid omakorda viidata ka suhtlemise ja meeskonnatöö osale majanduses, poliitikas ja hariduses.

Suhtlemine ja koostöö koolis: ainekavad

Nagu eespool mainitud, korraldas kehtiva õppekava ühiskonnaõpetuse osa koostamist Anu Toots. Toots on kirjutanud mitmeid õpikuid, nende hulgas ka ühe esimese kodanikuõpetuse raamatu põhikoolile koos Leili Möldrega (1996. aasta ainekava järgi, ilmus 1997). RÕK 2011 põhikooli sotsiaalainete üldosa õpitulemuste hulgas on oskus osaleda demokraatias üldse. Kahjuks ei mainita tulemustena kooli juhtimise ja õpilasesinduse tundmist. (Kooli teema on ainult kuuenda klassi ainekavas, kus demokraatia üldteema all on ka koolidemokraatia teema, kuid kool pole üldse demokraatlik organisatsioon. Teema peaks olema kooli juhtimine ja õpilasdemokraatia.) Samuti mainitakse üldosas kodanikualgatuse läbivat teemat ning suhtlemise, sotsiaalsete oskuste ja kodanikupädevuse arendamist.

Ka gümnaasiumi sotsiaalainete üldosas mainitakse, et suhtluspädevuse kujundamisel on oluline roll kõigil sotsiaalainetel. Sotsiaalset ja kodaniku pädevust see üldosa ei maini. Kodanikualgatuse läbiv teema piirdub gümnaasiumi ainekavas vaid demokraatia ja vabatahtliku tegevuse väärtustamisega.

Õppetegevuse kavandamise ja korraldamise juures mainitakse õppe sidumist erinevate inimestega ja koolivälise eluga, kuid mitte demokraatlike ja poliitiliste kogemustega koolis (õpilasesinduses ja hoolekogus) ega ka mitte kohalikus omavalitsuses.

Ühiskonnaõpetuse üldtulemustena mainitakse põhikooli lõpetajate oskust osaleda nii kohaliku kui ka riigi taseme poliitikas, kuid mitte demokraatlikes protsessides koolis. Gümnaasiumis on selle aine eesmärgid muudetud udusemateks, mitte konkreetsemateks (lõpetaja austab demokraatiat ja toetab ühiskonna arengut). Konkreetsemalt on sõnastatud suhtlemisoskus: gümnasist „põhjendab ning kaitseb oma seisukohti ja valikuid argumenteeritult ning suudab osaleda arutelus ja väitluses; oskab eristada emotsionaalseid ja poliitiliselt kallutatud hinnanguid objektiivsest tõest“. Ka õpitulemused on ebamäärased: tunneb ja väärtustab demokraatia põhimõtteid, oskab seostada ennast ühiskonna arenguga (aga mitte „oskab seostada enda ja ühiskonna arengut“), osaleb aktiivselt ühiskonnaelus, seisab vastu demokraatlike väärtuste eiramisele (aga ei avalikusta võimukandjate vigu ning kuritarvitusi).

Aine üldkirjelduse juures mainitakse ka uurimuslikke võtteid, kriitilise mõtlemise oskust ja kohalike elusituatsioonide kirjeldusi, näiteks demokraatia kasutamise võimalustest ja probleemidest koolis.

II kooliastme eesmärkide hulgas on demokraatia põhimõtted koolis (peaks olema „kooli juhtimisorganid“) ja osalemine koolidemokraatias (peaks olema aga õpilasesinduses ja -organisatsioonides). Õpilasdemokraatia teema on viidud seekordses põhikooli II astme (VI klassi) ainekavas eksitavalt „koolidemokraatia“ alla. Sellele on pühendatud kuus rida. Nendest on kolm rida õpitulemustest: demokraatia koolis, suhtumine sellesse, ÜRO lapse õiguste konventsiooni põhimõtted. Kolm sisu rida on õpilasomavalitsus, kooli sisekord ja lapse õigused. Neile lisanduvad eelmainitud kaks rida II kooliastme õppe üldeesmärkide osas. ÜRO laste õiguste konventsiooni põhimõtete hulgas on laste huvide arvestamine kooli juhtimisel ja ka õppekava koostamisel, arendamisel ja hindamisel.

Koolidemokraatia asemel peaksid olema märksõnad kooli tegeliku juhtimissüsteemi kohta. Kooli juhib direktor autoritaarse mudeli alusel. Õpetajatel on kaks demokraatlikku otsustamisorganit, nendeks on õppenõukogu ja õpetajate ametiühing. Õpilastel on vanemate klasside õpilaste poolt demokraatlikult valitud õpilasesindus. Hoolekogu kujutab endast peamiste osapoolte (lastevanemate, õpetajate, õpilaste, vilistlaste, kohaliku omavalitsuse ja kooli toetavate organisatsioonide esindajate) võrdset partnerlust. Seega on kooli juhtimine erinevate mudelite kombinatsioon, demokraatia on vaid üks mudel. Õpilased saavad kooli juhtkonna, õpetajate ja õppenõukoguga suhelda osalusdemokraatia mudeli alusel (Haav 1998, 2004, 2009).

IX klassi ühiskonnaaine sisaldab kodanikuühiskonna teemat, milles on õpilasesinduste ja organisatsioonide, samuti noorte organisatsioonide ja projektide märksõnad. Õiguste teema kordab laste õigusi, lastekaitse rahvusvahelisi probleeme ja UNICEF-i tegevust. Kuigi põhikooli sotsiaalainete üldosa kirjutab suhtlemise, sotsiaalse oskuste ja kodanikupädevuse arendamisest, siis ühiskonnaõpetuse üldosa ei maini neid üldse.

Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse ainekava ei sisalda üldse märksõnadena kooli ega haridust, kuigi just gümnaasiumi ja põhikooli viimaste klasside õpilased on tegevad kooli õpilasesinduses.

Suhtlemine ja koostöö koolis: õpikud

Madis Somelari VI klassi õpik (2014) järgib Anu Tootsi IX klassi õpikut ja käsitleb ka õpilasdemokraatiat kodanikualgatuse peatükis kahel leheküljel, kuigi VI klassi ainekavas on see demokraatia üldteema all. See käsitlus on üsna lakooniline, utilitaarne ja tehniline, kuigi autor on tegevõpetaja ja võiks mainida ka sisulisi probleeme vähemalt oma kogemuste alusel. Autor väidab, et õpilasesindus annab noortele võimaluse kooli arengus kaasa rääkida, kuid ei seosta esindust kooli juhtimise peamiste mudelite ega peamiste organitega, hoolekogu ja õppenõukoguga. Seda ei tee ka ainekava. Autor märgib, et õpilasürituste korraldamine annab noortele suhtlemise ja organiseerimise kogemusi. Õpik ei maini õppijate osa ja võimalusi arutada ja mõjutada kooli õppekava koostamist ja ka enda arenguks soodsate tingimuste taotlemist. Õpik mainib ka õpilasesinduste liitu, viitamata nende veebilehele (www.opilasliit.ee ), mis käsitleb teemat õpikust rohkem.

Rein Ruutsoo ja teiste koostatud VIII klassi ühiskonnaõpikus (2013) kirjutab õpilasesindustest ja nende liidust Edvard Ljulko (Ruutsoo jt. 2013, 12-13). Ljulko on ise töötanud ka selle liidu juhatuse nõunikuna. Ta kirjeldab õpilasesinduste tegevusi, mille hulgas on ka õpilaste kriitika avaldamine koolis ja meedias ning ettepanekud kooli õppekava valikainete kohta. (Miskipärast ignoreerib endine õpilasliidu nõunik õppekava teooriaid ja juhendeid, mille järgi õpilased peavad osalema kõigil õppekava arendamise etappidel). Õpilasesindus peaks olema iseseisev, kuid Ljulko soovitab õpilastel teha ettepanekuid valikainete kohta ainult koos õpetajatega. Õpilasesinduste liit on kutsutud osalema ka riiklike õppekavade ja haridusseaduste eelnõude aruteludel, Ljulko ei maini selle probleeme, õppijate vähest kompetentsust ja kerget manipuleeritavust.

Õpilasdemokraatiast kirjutab ka Anu Toots oma viimases IX klassi õpikus (2014). Ta viitab põhikooli ja gümnaasiumi seadusele, mille järgi õpilased võivad valida oma esinduse. See märksõna on vabaühenduste teema all (Toots 2014, 51). Autor ei seosta õpilasesindust üldse noorte suhtlemise, sotsiaalse oskuste ja kodanikupädevuse arendamisega ega meeskonnatöö oskuste kujundamisega. Samuti ei viita ta VI klassi suhtlemisõpikule, kus neid pädevusi kirjeldatakse ja harjutatakse. Teema lõpeb küsimuste ja ülesannetega, kus Toots laseb noortel analüüsida noorteühenduste liidu veebilehte, mitte õpilasliidu oma (www.opilasliit.ee ).

Kokkuvõttes käsitlevad eri kooliastmete ühiskonnaõpetuse ainekavad kooli juhtimist ja õpilasdemokraatiat üsna vähe ja pealiskaudselt. Kõige enam käsitleb seda teise kooliastme (VI klassi) ainekava, kuigi õpilasesindustes saavad osaleda vaid põhikooli vanema astme ja gümnaasiumi õpilased ja seega peaks seda teemat arendama ka põhikooli lõpus ja gümnaasiumis. Nii jäävad noorte kogemused koolis ja kooli juhtkonnaga suheldes seostamata demokraatia teooriaga. Ka ei seostata õpilasesinduste teemat noorte suhtlemise, sotsiaalse pädevuse ja kodanikupädevuse arendamisega ega meeskonnatöö oskuste kujundamisega. Seda mainib ainult tegevõpetaja Madis Somelar (2014). Kahjuks ei viita ka tema sellega seoses suhtlemisõpikutele, isegi mitte inimõpetuse aine omadele.

Noored veedavad oma elu põhikoolis kuni kuueteistkümne aastani ja gümnaasiumis kuni üheksateistkümne aastani. Kuueteistaastaselt saavad nad valimisõiguse kohalikul tasemel ja kaheksateistaastaselt riigi tasemel. Nende elus toimuvad suured muutused ja areng. Kõike seda on haridussotsioloogid uurinud päris palju mitte ainult teistes maades, vaid ka meil. Kuid ei põhikooli ega ka gümnaasiumi õppekava ei kasutata kõike seda praktiliselt üldse mitte. See tähendab, et noorte sotsiaalne areng jääb peamiselt isiklike kogemuste põhiseks. Nad ei saa neid piiratud kogemusi täiendada teiste koolinoorte kogemuste üldistustega, noorte elu, tegevuste, väärtuste ja vaadete uurimustega ja neid üldistavate teooriatega. Parim viis õppimiseks on ju enda praktiliste kogemuste ja teoreetiliste üldistuste seostamine. Seda on kõige kergem teha hariduse ja kooli teema käsitlustega ühiskonnaõpetuses. Senistes ainekavades on suur osa poliitilistel ja majanduslikel institutsioonidel, kuid nendega on vaid vähestel noortel praktilisi kokkupuuteid. Kuuenda klassi õpilasdemokraatia käsitlus on enam-vähem rahuldav, kuid seda peaks täiendama mitte ainult kooli sisekorra, vaid ka kooli juhtimissüsteemi tutvustamine. Üheksandas klassis peaks käsitlema Eesti haridussüsteemi, eriti üld- ja kutseharidussüsteemi, samuti üldistama uurimusi õpilaste arengu kohta koolides. Gümnaasiumi osas oleks vaja esitada ülevaade peamistest õppijate arengu teooriatest ja uurimustest, Eesti kõrghariduse süsteemist, samuti ka Euroopa Liidu riikide haridussüsteemidest ja hariduspoliitikast.

Eesti koolidel ja ka õpilastel on võimalus osaleda EL vahetusprogrammides ja haridusprojektides. Selleks peaks andma esialgse ettevalmistuse ka koolide, vähemalt gümnaasiumi õppekava.

Kokkuvõte

Artikkel analüüsis suhtlemis- ja koostööoskuste käsitlemist Eesti õppekavades ja mõnedes inimese- ja ühiskonnaõpetuse õpikutes. Õppekava tähtsustab neid ja peab suhtlemisoskust, ning sotsiaalset pädevust ja kodanikupädevust üldpädevuste hulka kuuluvaks, nii nagu seda teeb ka Euroopa Liidu elukestva õppe programm. Nende pädevustega seostub läbivalt ka ettevõtlikkuse ja kodanikuaktiivsuse teema. Inimeseõpetuse ainekavas on suhtlemine olulisel kohal, kuna sellele on pühendatud terve kursus, kuid see on vaid põhikooli kuuendas klassis. Sellel kursusel on kaks keskset teemat, suhtlemine teistega ja suhted teistega. Peamised märksõnad on: tunnete väljendamine, enese avamine, eelarvamused; kehtestav, agressiivne ja alistuv käitumine. Sellele lisanduvad oskus ja julgus ütelda ei, kui on vaja seista enese õiguste eest ja olla vastu ühiselu normide rikkumisele erinevate isikute poolt. Selline käsitlus on sissejuhatuseks täiesti hea. See on siiski ühekülgne, kuna see keskendub peamiselt indiviidile ja tema mõtete ja tunnete väljendamisele, kuid pöörab vähe tähelepanu teiste arvamuste, hoiakute ja meeleolude mõjutamisele. Inimeseõpetuse ainekava lubab käsitleda inimest ja tema sotsiaalset keskkonda tervikuna, kuid see piirdub tegelikult mitteformaalse keskkonnaga, kus inimesed pole omavahel võimu- ja alluvussuhetes. Kuid inimesed tegutsevad valdava osa oma elust hierarhilistes organisatsioonides ja institutsioonides, alustades koolidest ja tööorganisatsioonidest ning lõpetades riigi ja kohaliku võimu asutustega.

Margit Kagadze ja Katrin Kullasepp on koostanud sellest kavast lähtudes õpiku kuuendale klassile „Suhtlemine on lahe“. Autorid on kasutanud mõnesid eestikeelseid psühholoogiaõpikuid ja inglisekeelseid sotsiaalpsühholoogia käsiraamatuid, samuti mitmeid eesti keelde tõlgitud suhtlemisõpikuid. Kuna suhtlemise käsitlused tuginevad peamiselt sotsiaalse identiteedi teooriale, siis oleks raamat pidanud ka seda teooriat mainima ja avama. Abraham Maslow’ vajaduste hierarhia on küll väga populaarne ja huvitav, kuid asjatundjad pole seda kuna pidanud teaduslikuks. Autorid kirjeldavad peamisi suhtlemisstiile nagu kehtestavat, agressiivset ja alistuvat. Peatüki lõpus on ülesanded, rühmatöö ja rollimäng, kus õpilased saavad kirjeldada oma kogemusi erinevates situatsioonides, analüüsida erinevaid stiile ja harjutada ei ütlemist ja enese kehtestamist. Kahjuks ei kirjeldata üldse suhtlemist ja koostööd koolis ja teistes hierarhilistes organisatsioonides. Õpik võiks viidata erinevustele demokraatliku ja autoritaarse juhtimisega organisatsioonides. Sellist sissejuhatavat õpikut suhtlemise teemasse võiks ja tuleks kasutada mitte ainult ühes aines ja poole aasta jooksul, vaid selle materjalidele tuleks viidata ka teistes ainetes kuuendast kuni kaheteistkümnenda klassini. Eriti oleks see vajalik teistes sotsiaalainetes nagu ühiskonnaõpetus ja ajalugu.

Me analüüsisime selle kursuse materjalide kasutamist põhikooli ja gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse ainekavades ja õpikutes. Me piirdusime siinjuures ainult majanduse ja kooli teemadega. Kas ja kuivõrd on need integreeritud inimeseõpetuse suhtlemise ja meeskonnatöö teemade ja materjalidega? Majanduses, eriti teeninduses, ettevõtete juhtimisel, turunduses, reklaamis ja müügitegevuses on suhtlemise osatähtsus väga suur ja seal on suhtlemisteooriaid ja stiile kõige rohkem arendatud. Koolis on aga õpilastel pea piiramatud võimalused seostada oma suhtlemise ja koostöö praktika selle teoreetiliste üldistustega.

Ühiskonnaõpetuse majandusvaldkonna kavades ja ka õpikutes polegi ettevõtte mõistet. Selle- eest on ühe olulise teemana tööturg, kus tööandjad ja tööotsijad suhtlevad omavahel võrdsete partneritena nagu ka kõik teised müüjad ja ostajad turul ja kaubandussüsteemis. Õpikud käsitlevadki nende omavahelisi läbirääkimisi ja kasutavad selle juures ka suhtlemise ja rollimängu harjutusi. Kahjuks ei viita nad üldse suhtlemisstiilidele, suhtlemise õpikule ega teistele abivahenditele suhtlemise harjutamiseks.

Kool ja õpilaste organiseeritud tegevuse võimalused koolis ja mujal võiks olla ja peaks olema noorte sotsiaalse kompetentsuse omandamiseks ja harjutamiseks kõige tähtsamad. Kahjuks käsitlevad eri kooliastmete ühiskonnaaine kavad kooli juhtimist ja õpilasdemokraatiat üsna vähe ja pealiskaudselt. Kõige enam teeb seda teise kooliastme (VI klassi) ainekava, kuigi õpilasesindustes saavad osaleda vaid põhikooli vanema astme ja gümnaasiumi õpilased ja seega peaks seda teemat arendama ka põhikooli lõpus ja gümnaasiumis. Nii jäävad noorte kogemused koolis ja kooli juhtkonnaga suheldes seostamata demokraatia teooriaga. Ka ei seostata õpilasesinduste teemat noorte suhtlemisoskuse, sotsiaalse pädevuse ja kodanikupädevuse arendamise ega meeskonnatöö oskuste kujundamisega. Kahjuks ei viidata ka sellega seoses suhtlemisõpetuse õpikutele, isegi mitte inimõpetuse omadele.

Ühiskonnaõpetuse ainekavades tuleks õpilasdemokraatia käsitlust täiendada kooli juhtimissüsteemi tutvustamisega. Üheksandas klassis peaks käsitlema Eesti haridussüsteemi, eriti üld- ja kutseharidussüsteemi, samuti üldistama uurimusi õpilaste arengu kohta koolides. Gümnaasiumi osas oleks vaja esitada ülevaade peamistest õppijate arengu teooriatest ja uurimustest, Eesti kõrghariduse süsteemist, samuti ka Euroopa Liidu riikide haridussüsteemidest ja hariduspoliitikast.

Kõigi ainete õpetajad võiksid aga tutvuda seniste materjalidega, senise kuuenda klassi suhtlemisõpikuga ja mõelda nende kasutamisele oma tundides. Nad võiksid koostada iga oma tunni juurde küsimusi ja harjutusi õppijate mõtete ja tunnete väljendamise harjutamiseks. Selle juures võiksid nad soovitada ka õpilastel korrata inimeseõpetuse ja suhtlemise materjale. Kui suhtlemisteemat korratakse paljudes ainetes kogu õppeperioodi jooksul, siis peaks ju saama vähemalt rahuldava tulemuse. Õppijad teavad suhtlemise õppematerjale ja probleeme, nad saavad regulaarselt harjutada nii oma mõtete ja tunnete väljendamist kui ka teiste arvamuse ja suhtumise mõjutamist. Seega vajab õppekava sotsiaalse üldpädevuse käsitlemine ainekavades ja õpikutes edasist analüüsi ja arendamist (Haav 2015).

Kolm esialgset ettepanekut, mille täitmist võiks alustada kohe:

analüüsida koostöö ja suhtlemise üldpädevuste käsitlemist Eesti ainekavades ja õpikutes, mitte ainult inimese- ja ühiskonnaõpetuses, vaid ka teistes ainetes;
kasutada suhtlemisõpetuse materjale, täiendada neid mõnevõrra ja koostada selle alusel juhendmaterjal, mida saavad kasutada kõigi ainete õpetajad ja koolijuhid;
viia läbi õpetajate ja koolijuhtide täiendkoolitusi selle juhendi rakendamiseks ja kasutamiseks erinevate ainete tundides.

Viited

Haav, K. (1988). Kui hästi tasub töötada? Tallinn: Eesti Raamat.

Haav, K. (1998). Haridus ja uued organisatsiooni mudelid. Haridus,1998 (2), 23-31.

Haav, K. (2004). Eesti koolisüsteemi mudelid 20. sajandil. – Eesti Haridusfoorum 2003. Materjalide kogumik. Tallinn: EHF, 56-69.

Haav, K. (2009). Demokraatiahariduse ideaalide saavutamise võimalused. Haridus, 1–2: 35–39.

Haav, K. (2015). Õppekava mudelid ja õpiväljundite arendus inimese, kodaniku ja spetsialisti kujundamisel Eestis. – Riigikogu Toimetised (Rito) 2015 (32), 119-132. http://rito.riigikogu.ee/eelmised-numbrid/nr-32/

Haav, K. (2016). Sotsiaalteadusliku haridusteooria areng. – Õpetajate leht, nr. 5, 12. 02. 2016. http://opleht.ee/category/korgharidus/

Kagadze, M., Kullasepp, K. (2013). Suhtlemine on lahe! VI klassi inimeseõpetuse õpik. Tallinn: Koolibri.

Kagadze, M. (2013). Suhtlemine on lahe! VI klassi inimeseõpetuse töövihik. Tallinn: Koolibri.

Kärner, S. (1999). Õpime suhtlema! Õpik VI klassile. Tallinn: Koolibri.

Laan, T., Auler, M.-L. (2007). Ühiskonnaõpetus põhikoolile. II osa. Töövihik. Tallinn: Avita.

Möldre, L., Toots, A. (1997). Kodanikuõpetus. VIII-IX klass. Tallinn: Koolibri.

Oja, M. (2016). Muutused üldhariduskooli ajalooõpetuses alates 1987. aastast – nõukogulikust tänapäevaseks. Doktoritöö. Tallinn: TLÜ. http://www.etera.ee/zoom/22811/view?page=1&p=separate&view=0,0,2067,2834

Oja, M. (2014) Üldpädevuste kujundamisest ajaloos ja ühiskonnaõpetuses. – M. Aruvee, Üldpädevuste kujundamisest aineõpetuses. Tallinn: TLÜ. Võrguteavik, lk.48-58. https://www.etis.ee/Portal/Publications/Display/71615de0-2e91-44e5-8217-6b39af490329

PÕK (2014) Põhikooli riiklik õppekava. Avaldatud RT I, 29.08.2014, 20. https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014020

Raudla, H., Vahtre, L. (2008). Ühiskonnaõpetus põhikoolile. II osa. Tallinn: Avita.

Ruutsoo, R., Ljulko, E., Hvostov, A., Klementi, K., Keller, M., Kõuts, R., Mihkelson, M., Järvelaid, M., Teesalu, R., Võsa, G. (2013). Inimene ja ühiskond. Õpik 8 klassile, II osa. Tallinn: Avita. (See on Pullmanni jt. õpiku I osa järg. Sellele lisandub töövihik).

Somelar, M. (2014). Ühiskonnaõpetuse õpik 6. klassile. Tallinn: Maurus.

Toots, A. (2014). Sootsium. 9. Klassi ühiskonnaõpetuse õpik.Tallinn: Koolibri.

www.oppekava.innove.ee Õppekava Innove kodulehel.

www.hm.ee Haridusministeeriumi koduleht.

Teksti autor:
Kaarel Haav, Ph. D.
EHF juhatuse liige
haav46@gmail.com