{article 76}{text}{/article}

Haridus- ja Teadusministeerium
01.02.2011

 

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase avaettekanne Eesti haridusstrateegia arutelul Tallinnas

 

Haridusstrateegia protsess, mis formaalselt algas kolmepoolse leppe sõlmimisega Eesti Koostöö Koja, Eesti Haridusfoorumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) vahel 2009. aasta septembris, on jõudnud vahefinišisse.

Vajadust ühtse haridusstrateegia järgi, mis haaraks kogu elukestva õppe spektrit, on Eestis tunnetatud kogu taasiseseisvumise 20 aasta jooksul ning mitmeid katsetusi on ka tehtud, kuid tulemused on jäänud vormistamata – põhiline põhjus, et neid on tajutud parajasti valitseva ministri omadena. Vähemalt oli see põhjus, miks 2002. aastal uue valitsuse haridusjuhid Peeter Kreitzberg ja Mailis Reps pidasid vajalikuks Mart Laari valitsuse poolt Riigikogu menetlusse esitatud Haridusstrateegia dokumendi sealt välja arvata.

Vahepeal on HTM-i eestvedamisel valminud mitmed valdkondlikud strateegiad, kuid neist kõrgemal seisvamaid üldistavamaid kokkuleppeid, mis peaksid olema järgmise kümnendi Eesti hariduse arengu prioriteedid, seni pole. Otsesemaks ajendiks praegusele koostööle sai arutelu Riigikogus haridusest kui riiklikult tähtsast küsimusest 2008. aasta novembris, kus nii Koostöökogu, Haridusfoorum kui ka HTM kinnitasid vajadust pikaajalise haridusstrateegia järele.

Et uus valmiv strateegia ei tunduks kellelegi seotuna vaid hetke haridusministri näoga, oleme käesolevat protsessi algatades toiminud algusest peale teadlikult teisiti.

Soov oli see, et
• juba hariduse võtmeprobleemide määratlemisel saavutataks võimalikult laiapinnaline konsensus,
• kohe oleks kaasatud võimalikult palju sihtrühmi ja eksperte,
• enne kui HTM esitab valitsusele formaalse ettepaneku valdkondliku arengukava koostamiseks, oleksid nii võtmeteemad kui ka põhilised lahendusteed laiemalt läbi räägitud ja omaks võetud.

Eestis on kaks väga suurt hulka huvirühmi ja institutsioone esindavat kogu – Eesti Koostöö Kogu ja Eesti Haridusfoorum, kel on nii intellektuaalne kui ka korralduslik võimekus haridusprobleeme süvitsi analüüsida. Sellest ajendatult moodustasingi pariteetsetel alustel toimiva juhtrühma haridusstrateegia ettevalmistamiseks, mida juhib HTM-i asekantsler Kalle Küttis.

Lähteülesanne seab piirid, et tulevane strateegia „pakuks kooskõlastatud lahendusteid Eesti haridussektori võtmeteemade osas“ ning seaks ajahorisondiks aasta 2020. See tähendab, et valikud ja kokkulepped peaksid olema tõesti strateegilised, keskenduma tõesti „võtmeteemadele, kus senise arengu käigus on ilmnenud vastuolud ja probleemid ning mille lahendamisest olulisel määral sõltub Eesti hariduse ja kogu meie ühiskonna jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime.“

See on väga keeruline ülesanne, sest enamasti kipuvad niisugustel juhtudel nii probleemiread kui ka tekst väga pikaks minema ning oluline ja vähemoluline vapralt kõrvuti eksisteerima. Tõepoolest, mõtleme vaid ühele näitele: probleemide üle arutledes jõuame tihti õpetajani. Õpetaja roll ongi hindamatu, aga milline on see kõige-kõigem probleem, mille lahendamine mõjub doominoefektina ka teiste, väiksemate probleemide lahendamisele ning millega peaksime kümne aastaga kindlasti ka hakkama saama? On see õpetajakoolituses, töökoormuses ja –keskkonnas, karjäärivõimalustes või milleski muus peidus? Samuti võime arutleda õpingute katkestamise, õppe kvaliteedi ja muude laiemate teemade üle.

Valmiva strateegiadokumendi kõige suurem mainerisk on, et teda pole huvitav lugeda. Juhul muidugi, kui huvitavaks peetakse uudisväärtust, s.t. kas mõne uue probleemi tõstatamist või siis täiesti uue lahenduse välja pakkumist. Aga ta ei saagi olla vapustavalt uudne, sest vaatamata Haridusstrateegia kui Riigikogus vastu võetud dokumendi puudumisele, on meil viimase kahekümne aasta jooksul tulnud teha hulk strateegilisi otsuseid. Need on kujundanud Eesti elu vägagi põhjalikult, tuues kaasa palju laiemaid mõjusid kui vaid hariduskorralduses toimuv. Võtame kas siis uute õppekavade ellurakendamise 1996. aastast, koolide rahastamise pearahasüsteemi käivitamise 1993. aastast, venekeelsete gümnaasiumide eesti õppekeelele ülemineku otsuse samuti juba 1993. aastast, erakõrgkoolidele suhteliselt kergelt koolituslubade väljastamise 1990-ndatel aastatel, avalik-õiguslikele ülikoolidele vastukaaluks õppemaksu kogumise võimaluse andmise või siis näiteks ka otsuse teadusinstituudid üldjuhul ülikoolidega ühendada. Kõik need otsused ja paljud muudki on pikaajalise ja kujundava mõjuga.

Oleme jõudnud osas neist pettuda ja teha juba ära ka vastavad seadusemuudatused, kuid peame tõdema, et suur osa neist kavadest on olnud õnnestunud ja mõjutanud meie haridussüsteemi ja hariduse sisu positiivselt. Siiski oleme näinud, et strateegiliseks on kujunenud ka omaaegsed tegemata otsused – nagu näiteks põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamata jätmine 1993. aasta seaduses või haldusreformi vindumine siiamaani.

Võttes kätte praeguseks valminud strateegia tööversiooni, küsin ma „mis asi see on?“

Ja vastan: see on teada-tuntud tõsiasjade kogum ja kollektsioon järeldustest ning ka lahendustest, mis on erinevates otsustes ja nende seletuskirjades juba olemas. Suur osa retoorikast on esitatud juba eelmisel aastal heaks kiidetud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse aruteludel või õppekavu koostades. Tegelikult ongi see käsitlus praktiliselt sama, mida esitasime selle seaduse tulistes debattides. Sügavalt kattub riikliku väärtuskasvatuse programmi ja haridusstrateegia tööversiooni eesmärgistus.

Kõrghariduse kõrge kvaliteet, kui peamine eesmärk, on väljendatud nii seadustes, kui ka praktilistes tegevustes. Loodud Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri ettepanekud ja valitsuse neist tulenevad otsused raputavad kõrgharidusmaastikku – kõrgkoolide arv langeb juba praegu oluliselt ning kvaliteedinõuded karmistuvad.

Kvaliteedipaleusest on tõusnud ka debatt tasuta kõrghariduse teemal, sest sisuliselt on ülikoolidele koormav, kui nad raha teenimise eesmärgil võtavad heal tasemel ja tasuta õppivate üliõpilaste kõrval auditooriumidesse ka neid, kes küll maksavad, kuid kelle huvi ja võimed ei küüni. Õppejõudude juhendamise ressurss hajub siis nii, et tublimad tunnevad ennast petetuna. Aga me ei taha, et tublimad lahkuksid kohe peale gümnaasiumi lõpetamist Eestist, et mitte enam tagasi tulla – on oht, et me kaotame niiviisi korraga nii elu edasi viia võivad anded kui ka lootuse eestikeelse kõrgharidussüsteemi kvaliteedi tõusuks. Sest kõigis valdkondades heal tasemel õpetada-õppida ja teadust teha saame vaid siis, kui meil on selleks vajalik kriitiline hulk üliõpilasi. Nii on tasuta kõrghariduse pakkumine sellest vaatekohast esmatähtis.

Arvan, et oluliste tõdede ülekinnitamise kõrval, mis terviklikus strateegias on loomulikult omal kohal, peame vaidlema seda tehes läbi osa tulevikuvaidlusi nii, et otsustajad asuvad kokkuleppeid ellu viima, arvestades juba esitatud argumente. Ühesõnaga, meil on vaja sisuliselt hariduspoliitiku käsiraamatut, mis aitab edasi liikuda vähemalt 2020. aastani ja kulutada „meelega mõista“ lahenduste rakendamisel võimalikult vähe aega.

Milliseid kokkuleppeid meil siis veel ei ole ja mida tuleks strateegias käsitleda? Praeguses versioonis on sees mõistagi põhikooli ja gümnaasiumide lahutamine kui ravim üldhariduskooli üldtervisenäitajate parandamiseks. Seda veel seadustes pole, aga küllap hakkab uus Riigikogu koosseis asja uuesti arutama – ja jälle haridusüldsuse ettepanekul, milleks ju strateegiadokumentides sisalduv on.

Samas ei ole ma leidnud strateegia töörühma versioonist paari vastust, mis tuleb lähiaastatel põletavatele küsimustele tingimata anda.

Kõigepealt - venekeelsete koolide tase! Jah, gümnaasiumide Eesti õppekeelele üleminek tingimata toimub, kuid mis saab põhikoolist. Oleme tõepoolest 2009. aasta PISA-uuringu näitajate järgi kogu ühiskonnana päris heal tasemel, kuid vahed koolide vahel on rebenemas. Ja seda eriti venekeelsete koolide puhul. Meil on venekeelseid põhikoole, kus ligi 80% õpilastest jäävad kuuest saavutustasemelt kahele kõige madalamale. See tähendab, et üldist taset pole ollagi. Mis see siis tähendab – kas tõesti on targem oma keeles rumalaks jääda või saab siin midagi muuta. Venekeelsete noorte võrdsed võimalused nõuavad kiiret tegutsemist nii nende koolide õpetajate kaadri komplekteerimisel kui ka koolivõrgu kujundamisel üldiselt.

Olukord, mis oma keerukuselt ei salli väga lihtsaid lahendusi, kuid mis samal ajal nõuab teadlikkust ka iga väiksema otsuse tegemisel, on eestikeelse kõrghariduse tulevik üldiselt. Meie põhiseaduse mõttest ei tulene, et kirjutataks lühidalt ja iseenesestmõistetavalt, et tulevik on inglisekeelne kõrgharidus. See ei ole õige. Meil on kohustus astuda samme nii, et ka eestikeelne kõrgharidusruum säiliks jõuliselt ja kvaliteetselt nii aastani 2020 kui ka edaspidi. Milliseid avanguid ja milliseid kompromisse selleks teha tuleb – vaat selles on vaja kokku leppida.

Nii, et lugupeetud strateegid – võib-olla see tundub anakronistlikuna ja vähemoodsana, kuid strateegias on tarvis kirjeldada samme, mida tuleb jätkuvalt astuda, et eestikeelne kõrgharidus ja kõrgkultuur säiliksid, mitte lihtsalt möönda, et see pole täies mahus võimalik. Asi pole vaid haridussüsteemi tulevikus – asi on Eesti ühiskondlikku põhikokkuleppe alustes, mida üksikstrateegiate tegemisel tuleb silmas pidada.

Seepärast ootan tänaselt vahekokkuvõtete tegemiselt huviga arukaid ja mõistlikke, aga ka ambitsioonikaid lahendusi, et saaksime peagi esitada valitsusele niisuguse ettepaneku, mis väljendaks haridusüldsuses omaks võetud haridusvaldkonna probleeme, strateegilisi eesmärke ja lahendusi. Tekst olgu kokkuvõttev, kuid pakkugu ka uusi, seni sõlmimata kokkuleppeid.