11. ja 12. augustil toimunud viiendal arvamusfestivalil Paides arutleti ühiskonna ja poliitika, majanduse, tervishoiu, teaduse, energiasäästu ja muudel elulistel teemadel.
Olgu märgitud, et festivali teise päeva lõpus toimunud arutelus „Kuidas seista vastu populismile ja äärmuslusele?” osales ka Soome 11. president Tarja Halonen, kes rääkis oma avakõnes põlissoomlaste edust, meedia vastutusest ja vihakõne kriminaliseerimisest. Väga populaarne oli sellelgi arvamusfestivalil muidugi hariduse teema, kusjuures haridusaruteludesse oli kaasatud ka õpilasi.
Festivali üks kandavamaid arutelusid toimus ka Rail Balticu (RB) teemal. Mõnevõrra üllatuslikult osutus see võrdlemisi tasakaalukaks. Nimelt arutati Rail Balticu teemat enne arvamusfestivali ligi pool aastat ka haridusfoorumi diskussioonilistis, kus 90 protsendi ulatuses võtsid sõna Rail Balticu vastased. Võiks öelda isegi seda, et arutelu läks diskussioonilistis mõnevõrra ebaviisakakski, sest RB vastased hakkasid nimetama RB pooldajaid valitsuse ees pugejateks, neljanda klassi lapse mõtlemisega isikuteks jne. Diskussiooni RB teema lõppes kolme inimese haridusfoorumi listist väljalülitamisega – diskussioonireeglite rikkumise pärast ehk argumentum ad hominem kasutamise pärast.
Seevastu Paides sujus Rail Balticu teema arutelu tasakaalukalt ja seda kahel põhjusel. Esiteks eelistasid kõige raevukamad RB vastased osaleda samal ajal teistes vestlusringides ja teiseks andis tasakaalukust ka mitme ühiskonnateadlase ja kasvatusteaduste õppejõu osalus, näiteks Marju Lauristini tasakaalukas üldistus olukorrast, mis kaalus nii RB vastaste kui ka pooldajate kaalukamaid argumente, leides mõlema puhul ka tunnustamist väärivaid punkte. Marju Lauristini ütlus, et Tartus suhtutakse Rail Balticusse hoopis teisiti kui Pärnus, muutus isegi lendlauseks.
Ent kas uusi mõtteid festivali haridusalal välja käidi? Küsimus on asjakohane, sest arvamust ei avaldata ju lihtsalt ajaviiteks, vaid ikka selleks, et uusi ideid ja lahendusi välja pakkuda. Oma uusi mõtteid tutvustab järgnevalt neli festivalil osalenut.
|
|
Ott Kasuri, Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektor: „Üks uus mõte, mis meelde jäi: noored, kes ei soovi minna kaitseväkke aega teenima, võiksid töötada selle aja koolis õpetajana. Kui noormees on õppinud ülikoolis inseneriks, siis võiks tal olla õigus sooritada oma alternatiivteenistus üldharidus- või kutsekoolis, näiteks reaalainete õpetajana. Teine uus mõte, mille Paidest kaasa sain, on see, et riik võiks pakkuda noortele ülikoolis õppimise ajaks stipendiumi ja noored võiksid vastutasuks töötada pärast ülikooli lõpetamist viis aastat üldharidus- või kutsekoolis õpetajana, nagu tehakse USA-s ja Singapuris. See võiks kehtida kõigi erialade puhul. Kolmas uus mõte on, et riigigümnaasiumide juurde võiks rajada progümnaasiumiklassid. Seegi aitaks lahendada õpetajate põuda, näiteks füüsikatunde oleks siis riigigümnaasiumis rohkem ja füüsikaõpetaja saaks lihtsamini täiskoormuse. Õpilased saaksid aga senisest varem alustada süvendatud õppega.” |
| Astrid Sildnik, Kose Gümnaasiumi õpetaja: „Minu enda vana mõte osutus arvamusfestivalil mõne jaoks uueks. Swedbanki alal räägiti asendusõpetajate defitsiidist. Pakkusin seal välja idee, et asendusõpetaja võiks õpetada lapsi veebis, kodunt väljumata. Oleme ju Skype’i rahvas. Ma ise olen seda juba teinud. Kahjuks ei ole Skype õpetajale veebitundide andmiseks piisavalt käepärane. Teised veebikeskkonnad on aga suhteliselt kallid. Vaja on midagi Skype’i konverentsi taolist, kuid koolile sobivama tehnilise lahendusega, mis oleks tunduvalt interaktiivsem kui näiteks videokonverentsid. Olen programmeerijatele rääkinud, et nad võiksid Skype’i kooli jaoks kohandada, kuid nad on vastanud, et see on liiga kallis töö. Püha taevas, juba 2006. aastast on sellised lahendused olemas, aga Eesti koolis neid ikka veel pole! Tore üllatus oli, et varsti pärast minu sõnavõttu otsisid Skype’i esindajad mu üles ja küsisid, mida siis õieti teha vaja on. Olid minu kuulajate seas istunud. Lubasid esmaspäeval asja üle mõtlema hakata.” |
 |
 |
Indrek Lillemägi, Emili kooli direktor: „Mulle jäi meelde õpetajateenistuse idee – noor inimene peaks pärast ülikooli lõpetamist koolis n-ö aega teenima, sest koolides on õpetajaid puudu ja üha rohkem räägitakse ühiskonna kaasamisest kooliellu. Utoopiline küsimusepüstitus, millest kasvas välja häid ideid. Leiti, et vaja pole mitte õpetaja-, vaid haridusteenistust. Kool vajab inimesi, kes panustaksid abiõpetajatena, aitaksid viia kokku ettevõtteid ja koole, käiksid külalisõpetajaks jne. Koolile on kasuks, kui vabatahtliku teenistuse korras tuleb kooli rohkem inimesi, eriti kui see oleks riigi reguleeritud programm. Uusi mõtteid pakkus Hirmu Kohvik, kus õpilased nõudsid õppe mitmekesisemaks muutmist ja oma valikuvabaduse suurendamist. Kui neile öeldi, et nad ei oska veel targalt valida, vastasid nad, et haridussüsteem ise ei ole ka tarku otsuseid just palju teinud. Põhjuseks pakuti hirmu. Nii lapsevanemad, õpetajad kui ka haridusametnikud kardavad muutusi, ei soovi rutiinist välja tulla. Samas tahavad õpilased ise valida, mida ja kuidas ning kus ja kellega õpivad, kuid seda võimalust neil veel pole. Õpilased ise pelgavad, et nende klassikaaslased võivad vaba valiku puhul eelistada kõige kergemaid ja lihtsamaid variante.” |
| Äli Leijen, TÜ professor: „Mulle jäi meelde mõte, et ühiskondlikku debatti jälgides tuleks vaadata, missugused huvigrupid vaikivad. Võtame näiteks vene õppekeelega kooli Eestis. Nende koolide lapsevanemad vaikivad, ehkki just nende häält peaks kõige rohkem kuulda olema. Teiseks jäi festivalilt meelde mõte, et väitlus on avalikus diskussioonis väga oluline, kuid ei ole võluvits, kui talle ei eelne põhjalik ettevalmistus. Ilma väitlusteemasse kriitiliselt süvenemata jäädakse lihtsalt suvalisi arvamusi loopima.” |  |
Autor: Raivo Juurak