Õpetaja, pedagoogikateadlane Viive-Riina Ruus (3.09.1936 –11.07.2018)

Eesti Õpetajate Liidule oli Viive-Riina Ruus hea kaasteeline, kes oli tark nõustaja ja abistaja ning hea ühiskondliku tunnetusega. Ta on toeks olnud õpetajate liidu taasasutamisel. Muudatuste ajal muutuvas Eestis oli õpetajaskonnal keeruline ümber häälestuda, uues haridusolukorras kohaneda. Viive-Riina aitas õpetajatel lahti mõtestada uut õppekava, milles oli täiesti teistsugune, nõukogude koolist erinev hariduse paradigma, sest õppekava loojate hulka kuulus ta ju ise.

Viive-Riina oli see, kelle poole võis alati pöörduda, ta oli lahke ja vastutulelik, mõtles teemad läbi ja oli alati nõus panustama. Seetõttu oli ta sage esineja õpetajate ees: seminaridel, haridusfoorumis ja õpetajate kongressidel. Tema sõnavõtus oli alati ühiskondlikul positsioonil eriline koht. Sõnum ei olnud küll alati lihtsalt sõnastatud: professorile omaselt kasutas ta teaduslikku keelt ja sõnavara, sageli ka rahvusvahelisi termineid ja võõrkeelt – sel lihtsal põhjusel, et neile polnud veel eestikeelset vastet leitud ja mõisteid sõnastatud. Aga just uut haridusterminoloogiat aitaski professor Viive-Riina Ruus luua ja mõtestada. Ta töötas usinalt ja palju. Oli hariduslike arutelude ja väitluste eestvedaja. Tal oli seda lihtne teha, sest oli palju lugenud, uurinud ja hariduse sisu üle mõelnud ja seda Eesti oludele kohandanud. Kui talle midagi meie väitlustes ei meeldinud või tundus vale olevat, siis ei laskunud ta ägedasse vaidlusse: tõmbus natuke endasse, aga näha oli, et tema peas toimus väga kiire mõttetegevus ja analüüs. Järgmiseks kohtumiseks oli ta aga sama teemat täiendavalt uurinud, et oma seisukohti uuesti põhjendada ja selgitada – selles oli ta järjekindel.

Ta tõlkis ja uuris teaduslikku pedagoogilist kirjandust, püüdis leida uue Eesti elukorraldusele hariduslikke alustalasid, otsides abi Euroopa ja kogu maailma kultuurrahvaste kogemustest, teadusuuringutest, sealsest elukorraldusest. Talle oli väga oluline, milliseks meie Eesti kujuneb. Ta uskus, et kui inimene on haritud, on ta edukas. Kui inimene on edukas, on riik edukas, ja kui riik on edukas, on inimene õnnelik.
Olles ise õpetaja, kõneles ta õpetajatöö nüanssidest läbi oma isikliku õpetajatöö prisma. Kõneles aga ka sellest, kuidas ja mida ta koges ise õpilasena – oma õpetajate professionaalsusest, õpetajate väärtusmaailmast ja selle tähtsusest, mida ta juba õplasena oskas mõista ja märgata. Nendes meenutustes oli alati lugupidav suhtumine õpetajaametisse, õpetajatöö väärtusesse.

Ta pidas tähtsaks õpetaja suhtumist õpilastesse, inimlikku mõistmist ja lugupidamist, ausust, austust ja hoolivust. Rõhutas alati, et väärtustekaalu ühes otsas on õpetaja – professionaalne ja elukogenud täiskasvanu – teises aga laps, noor kujunev isiksus, ja see vastutus on suur. Ta pidas väärtuskasvatust väga oluliseks, sest kõikelubatavus pole elunorm. Isiksusena oli ta särav inimene, kes tegi kõike entusiasmi ja sisemise põlemisega.

Kohtusime temaga alles mõned kuud tagasi, kui ta oli teel kolleegi juurde, et arutada taas Eesti ühiskonnale olulise, väärtuspõhise hariduse ja kultuuri üle; ta oli täis usku, lootust ja energiat.
Viive Riina, Sa oled olnud tõeline õpetaja – maa sool! Meie mõistes tähendabki see inimest, kes peale heade teadmiste ja nende edasiandmise oskuse omab suurepärast võimet mõista ja mõtestada ühiskonnas toimivaid poliitiliste ja kultuuriliste väärtuste protsesse ning omab sügavat inimväärikuse tunnetust ja kellele pole ükskõik, millist ühiskonda loome, millist Eestit kujundame.

Olid ja jääd meile eeskujuks, armas Viive-Riina Ruus.
Eesti õpetajaskond langetab pea.


Lehte Jõemaa
Eesti Õpetajate Liidu taasasutaja, pikaajaline juhatuse esimees
21. juulil 2018 Tallinnas Kaarli kirikus