{article 76}{text}{/article}

Surm on ülekohtune, sageli ootamatu, aga kindlasti möödapääsmatu. Usun, et Sinu ootamatust lahkumisest möödunud päevade jooksul on iga siinolija meenutanud Sinuga seotud seiku ja püüdnud enda jaoks mõtestada Sinu rolli enda elus, aga kindlasti ka laiemalt. Minu jaoks on võimalus kõneleda kirikus elus esmakordne ja erakordne, aga Sina olid ka erakordne inimene. Seistes siin pühakojas Sinu sarga juures, tahan oma mälupiltide läbi põgusalt iseloomustada Sinu panust Eesti hariduselu arengusse, Eesti ühiskonna edenemisse, meie kõigi maailmapildi avardamisse.

Meie tutvus algas vahetult enne Eesti taasiseseisvumist, kui õhk oli sõna otseses mõttes tiine uutest hariduspoliitilistest ja hariduskorralduslikest ideedest ning ka teotahtest polnud puudust. Oli erakordselt huvitav ja nagu tänapäeval öeldakse, väljakutsete rohke aeg. Eesti oma haridussüsteem vajas õiguslikku raamistikku ja selget suurt pilti, mida toona Eesti hariduskontseptsiooniks nimetati. Edgar Savisaare valitsuse haridusnõunikuna tehti Sinule ülesandeks koostada Haridusseaduse eelnõu, mis sai seaduseks veel enne Eesti põhiseaduse vastuvõtmist – 23.märtsil 1992 ja kehtib, küll kümnete täienduste ja muudatustega, tänaseni. Mitmed vahepealsed katsed „teisele ringile minna“ on seni ebaõnnestunud. Selline pikaealisus on kindlasti omaette fenomen, mis väärib eraldi uurimist. Ometi pean Sinu panusest õigusloomesse olulisemaks Eesti hariduselu arendamisega seotud „pehmemaid“ tegevustahke.

Meid viis põhjalikumalt ja pikkadeks aastateks kokku Eesti haridusfoorumi asutamine 1995.aastal. Selle ettevalmistammine algas aga juba aasta varem ja vaatamata mitmetele pessimistlikele prognoosidele toimib foorum siiani. EHF oli kodanikualgatus, mis taotles kahte olulist eesmärki: hariduse huvirühmade kaasamist hariduspoliitiliste otsustuste ettevalmistamisse ja neid otsuseid tervikuks siduva pikaajalise haridusstrateegia koostamist, vastuvõtmist Riigikogus ja ellu rakendamist. Sinu jaoks oli EHF-i asutajaliikmeks ja paljude oluliste ideede algatajaks olemine juba toona loomulik osa oma missioonist Eesti hariduselu ja laiemalt Eesti ühiskonna arendamisel, mille alla saab koondada paljud olulised teemad, millega Sa taasiseseisvunud Eestis tegelenud oled.

Minu jaoks oled Sa sellest enam kui veerandsajandi tagusest ajast Eesti haridusuuringute eestkõneleja. See, mis täna tundub meile iseenesest mõistetav, polnud seda veerand sajandit tagasi sugugi mitte. Rõhutasid korduvalt nii oma esinemistes kui kirjutistes laiahaardeliste haridusuuringute programmi käivitamise olulisust ja EHF-i tegevuse esimestel aastatel jõudis see nõudmine alati ka foorumi lõppdokumentidesse. Nende uuringute haare pidi olema hoopis laiem sellest, millega tegeleti Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis, kust Sinu kui haridusteadlase tee alguse sai. Eesti haridusuuringud pidid arenema eelkõige kahes olulises suunas: süstemaatilised ja regulaarsed Eesti haridustegelikkuse erinevate tahkude uuringud ning Eesti lülitumine rahvusvahelistesse võrdlusuuringutesse, eelkõige OECD egiidi all toimuvatesse. Tänu PISA uuringutes osalemisele alates 2003. aastast teame täna tõenduspõhiselt, et Eesti haridussüsteemis polegi kõik pahasti, nagu toona laialt levinud arusaam visalt kinnitas. Edasi lisandusid PISA-le veel osalemine õpetajauuringus ja täiskasvanud õppijate uuringus. Nende uuringute Eesti andmestiku analüüsimine ja tõlgendamine on viimase tosina või enama aasta jooksul olnud oluline osa Sinu ja õpilaste teadustegevusest.

Üheksakümnendate esimesest poolest pärineb ka Sinu teine suur professionaalne armastus– õpilasekeskne, kooli ja õpetaja autonoomiat rõhutav, pädevuspõhine põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava. Võib kindlalt väite, et RÕK-i üldosa, nagu asjaomased seda hellitavalt nimetasid, oli ideoloogiliselt omast ajast ka globaalselt ette ulatuv dokument. Ja selle ideoloogia kandjaks ning järjekindlaks arendajana olid jälle Sina, Viive. Ideoloogia on suuresti uskumise ja väärtuste küsimus. RÕK-i ideoloogia tuumaks on usk ühtluskooli tugevusse ja rakendatavusse ka 21.sajandil. Aga arusaam ühtluskoolist vajab aga pidevat mõtestamist ja ümbermõtestamist.

EHF-i esmaseks eesmärgiks oli Eesti pikaajalise haridusstrateegia koostamine ja rakendamine. Selle tegevussuuna üheks eestvõitlejaks jäid Sa oma päevade lõpuni. Pikki aastaid tähistasid seda võitlust küll intellektuaalselt huvitavad dokumendid, nagu Eesti haridusstsenaariumid 2010, Õpi-Eesti, Õppiv Eesti ja mitmed teised, aga otsustavad sammud jäid erinevatel poliitilistel põhjustel astumata. Nende dokumentide koostamine, nende ümber toimunud arutelud ja vaidlused aitasid aga kindlasti paljudel inimestel selgemalt endale mõtestada Eesti hariduse suurt pilti. Kakskümmend aastat pärast eesmärgi algset sõnastamist jõudsime mitme organisatsiooni ühiste pingutustega 2015. aastal lõpuks valitsuse heakskiidu saanud ja rakendunud Elukestva Õppe Strateegiani 2020. Kogu seda epopöad jääb minu jaoks suuresti meenutama Sinu vääramatu usk tehtava vajalikusesse, valmisolek erinevates kogudes ja erinevates rollides iga hetk aktiivselt panustada uute ideede ja sügava analüüsiga.

Oleme sellel teel asumas uuele ringile – koostama haridus- ja teadusstrateegiat aastani 2035. Tundes jätkuvalt muret selle olulise protsessi saatuse pärast saatsid Sa mõned nädalat tagasi Elukestva Õppe Strateegia 2020 juhtrühmale kirja, milles sisalduvad mõtted kõlavad tänasel päeval testamendina ja mida siinkohal tsiteerin:

„Olles ligikaudu kolm aastakümmet osalenud igasugustes avalikes debattides väidan, et üks raskemaid asju on see, et puudub hädavajalik ühine teadmiste baas. Ja mingi rühmatöö käigus ei ole võimalik ka teadmisi jagada ja kedagi õpetada. Tulemuseks on see, et isegi hea tahtmise korral diskussioonid takerduvad ega tõuse kõrgemale igapäeva- ja igamehe-tarkusest, halvimal juhul aga enesenäitamise tuhinast.

Koolides on ju soovitava (või kohustusliku?) kirjanduse nimekiri. Endise kirjandusõpetajana väidan, et see ei tähenda erinevate arvamuste mahasurumist ja võimatust rikastada nimekirja omapoolsete allikatega jms. Küll aga annab lähteplatvormi aruteluks.“

Ma tahan väga loota, et me suudame uue strateegia koostamise lähtekohana kokku leppida selles ühises teadmusbaasis, rohkem ja kriitilisemalt analüüsima maailmas ja meil tehtut, isegi kui me täna täpselt ei tea, kes need „meie“ on.

Mulle tundub, et mõnes mõttes oled Sa alati olnud mõõdukas haridusdissident. Dissident selles mõttes, et Sa oled julgelt trotsinud main-stream’i, kui see Sinu haridusideoloogiliste arusaamadega kokku ei lähe. Aga see dissidentlus on alati olnud konstruktiivne, kantud suurel lugemusel ja eruditsioonil ning sügaval analüüsil põhinevast „oma tõe“ selgitamisest ja põhjendamisest. Mul on heameel, et üheks osaks sellest „oma tõest“ on saanud Sinu arusaam haridusest kui spetsiifilisest, aga väga olulisest komplekssüsteemist, mida mina ja paljud siinolijad kindlasti jagavad. Loodetavasti aitab selle arusaama järjekindel rakendamine meid ka Eesti haridusstrateegia edasisel kujundamisel.

Sind võib kindlasti nimetada ka sillaehitajaks. See roll on viimastel aastatel kõige käegakatsutavama kuju võtnud silla ehitamises EHF-i ja Eesti Kultuurikoja vahel. Kahjuks ei õnnestu Sul enam osaleda käesoleva aasta novembrisse kavandatud Eesti haridus- ja kultuurikongressil, mille idee üheks autoriks ja programmi aktiivseks kujundajaks Sa olid.

Kallis Viive, minu ja paljude teiste Sinu austajate jaoks oled Sa eelkõige aga olnud Suur Õpetaja. Sinus oli palju heale õpetajale vajalikku – vastupandamatu soov üha uusi asju ja põhjalikumalt tundma õppida, vastupandamatu soov teada saadut teistele õhinal edasi anda, võime teisi oma ideedega nakatada, oskus asju sobival viisil lavastada. Mul on olnud suur õnn seda lähedalt näha ja kogeda. Olen viimase veerandsajandi jooksul korduvalt ennast naljatamisi Sinu autojuhiks nimetanud, sest mulle on meeldinud Sinuga koos pikki maid mööda Eestimaad sõita, et maailma asjust rääkida. Eestis pole ilmselt väljaspool professionaalsete poliitkavaatlejate ringi just palju inimesi, kes süstemaatiliselt Foreign Affairs’i loeks.

Suur tänu Sulle kõige tehtu ja meile pärandatu eest.

Puhka rahus, kallis sõber, hea kaasteeline ja õpetaja!

--
Olav Aarna
21. juulil 2018 Kaarli kirikus