Eestikeelsele haridusele üleminek on suur väljakutse, mis puudutab mitte ainult venekeelsete koolide õpetajaid ja lastevanemaid, vaid suurt osa kohalikke kogukondi ja kogu Eesti haridusüldsust.
Nende probleemide lahendamisele kaasa aitamiseks korraldame 17.-18. novembril 2023 Narvas Eesti hariduse suurfoorumi, mille keskseks teemaks on kogukonna ja kooli koostöö ja lastevanemate kaasamine üleminekul eestikeelsele haridusele.
Kooli ja kogukonna koostöö eesti keelsele haridusele üleminekul
EHF 2023 toimub Narvas, Tartu Ülikooli Narva kolledži ruumides (Raekoja plats 2, 20307 Narva), 17. –18. novembril 2023
Foorumil osalevad õpetajad, lastevanemad, koolijuhid, riigi ja KOV esindajad, haridusteadlased, üliõpilased ja õppurid, ajakirjanikud.
EHF´2023 eesmärgiks on aidata kaasa kooli ja kogukonna ning perede koostööle eestikeelsele hariduse üleminekul, teha ühiste arutelude ja uuringute tulemuste alusel ettepanekuid lastevanemate kaasamiseks ning kõigi osapoolte paremaks valmisolekuks eesseisvate muutustega.
Päevajuhid Kerda Eiert, Ida-Viru Haridusklastri koordinaator ja Marika Saar, EHF, MTÜ Hea hariduskorraldus konsultant
14.00–15.00 osalejate saabumine, tervituskohv
15.00 Foorumi avasõna. Krista Loogma, EHF
15.05 Indrek Reimand, Tartu Ülikooli Narva Kolledži direktor
15.10–15.30 Irene Käosaar, Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktor. Narva vaade probleemidele seoses eestikeelsele haridusele üleminekul.
15.30–16.10 Kristina Kallas, haridusminister. Eestikeelne haridus kõigile – kus me praegu reformiprotsessis asume, milliste probleemidega tegeledes vajame paremat koostööd riigi, kogukondade, perede ja koolide vahel?
16.10–16.30 küsimused ministrile
16.30–17.00 Maria Erss, TLÜ õppekavateooria dotsent ja Liudmila Zaichenko, TLÜ doktorant. Teadlase pilk koolikultuuri vaatenurgast: Mida teame eesti- ja venekeelsete koolide kultuurierinevustest? Õpilaste ja õpetajate kogemused ja venekeelsete õpetajate kultuuriline identiteet.
17.00–18.00 paneelarutelu: Mida annab eestikeelne haridus vene noorele ja venekeelsele kogukonnale tervikuna? Osalevad lapsevanem, ajakirjanik, poliitik, noorte esindaja, õpetaja
Modereerib Marju Lauristin
18 30–20.30 EHF vastuvõtt ja vaba keskustelu kohvikus ’Muna’
Laupäev, 18. november
9.15–10.00 Hommikukohv
10.00–10.45 Marju Lauristin, TÜ emeriitprofessor, EHF juhatuse liige. Lastevanemate, õpetajate ja avalikkuse hinnangud eestikeelsele haridusele ülemineku probleemidest (uuringutulemused)
10.45–11.15 Andero Uusberg, TÜ käitumispsühholoogia kaasprofessor. Kuidas muutustega psühholoogiliselt toime tulla
11.20–11.30 Laudkondade töö sissejuhatus (Marju Lauristin)
11.30–13.00 Arutelu laudkondades ja ettepanekute sõnastamine: kuidas saavutada
nii õppijate kui õpetajate, nii koolide kui kodude jaoks turvaline ja koostöine üleminek eestikeelsele haridusele?
15.15–15.45 Foorumi kokkuvõtted, refleksioonid (HTM esindaja, Lastevanemate liidu esindaja, koolijuht, Tartu Ülikooli esindaja)
15.45 Foorumi lõppdokumendi vastuvõtmine: pöördumine hariduse osapoolte poole konkreetsete soovitustega, mida teha kooli ja kodude koostöö parandamiseks ja eestikeelsele haridusele turvalise ülemineku tagamiseks
Selgitada ja võrrelda koolipidajate ja koolijuhtide arvamusi järgmistes küsimustes:
Hetke põhimured
Prioriteedid
Koolipidajate ja koolijuhtide koostöö
Koolijuhtide valimine ja karjäärimudel
Koolide ja koolijuhtide hindamise kriteeriumid
Küsitluste läbiviimine
Koolijuhtide ja koolipidajate küsitlused viisime läbi interneti teel platvormil Survey Monkey
Küsimustike koostamisel pidasime silmas vastuste võrreldavust
Küsitlused toimus 14. – 23 oktoobril
Küsimustike fookuse kujunemisele, levitamisele ja täitmisele aitasid tegusalt kaasa Eesti Koolijuhtide Ühendus ja Eesti Linnade ja Valdade Liit, kelle meililistide kaudu küsimustikku edastati. TÄNAME!
Vastanute hulk ja koosseis
Koolijuhid: 84 vastajat, neist 64 naist ja 24 meest
Koolijuhtidest olid 27 60-aastased või vanemad, 43 olid vanuses 50-60 ning 18 olid vanuses 40-50 aastat. Ainult 7 olid nooremad kui 40.
Koolijuhtidest valdava osa koolipidajaks oli omavalitsus, riigikoolide juhte oli 4 ja erakoolide juhte 2
Koolipidajad: 37 vastajat, neist 33 naist ja 4 meest
Koolipidajatest oli vanemaid kui 60 6 vastajat, vanuses 50-60 oli 15 vastajat, vanuses 40-50 oli 10 koolipidajat ning nooremaid kui 40 oli 7.
Vastanute erialane kogemus ja hariduslik ettevalmistus
Koolijuhtidest oli üle poole (46 vastajat) olnud ametis üle 10 aasta ja ainult 10 alla 3 aasta
56 koolijuhti ehk 2/3 vastanutest omas akadeemilist kraadi (neist 49 haridusvaldkonnas), koolipidajate seas oli kraadiharidus pooltel (17 vastanut), neist 15 omasid haridusvaldkonna kraadi.
Koolijuhtidest oli veerand (20 vastajat) käinud juhtimiskoolitustel, samas koolipidajatest oli peaaegu kolmandik (10 vastajat) end täiendanud haridusalastel koolitustel
Millised on suurimad murekohad? (vaba vastus)
Suurimad mured:
Koolijuht
Koolipidaja
Õpetajate, tugispetsialistide defitsiit
70%
38%
Raha, palk, eelarve, investeeringud
48%
43%
Kaasav haridus, HEV õpilased
40%
33%
Õppekeel, muukeelsed õpilased, sh ukr
24%
26%
Ülekoormus
23%
5%
Juhtimine, tunnustamine, motivatsioon
23%
19%
Muutused, õppekava, eksamid
14%
13%
Koolijuhtide hinnang probleemide olulisusele
Kui oluliseks peate oma töös järgmiste probleemidega tegelemist? (hinnake 3-pallisel skaalal, 3= kõige tähtsam, minu esmane prioriteet; 2= oluline, kuid hetkel mitte esmatähtis, 1= hetkel suhteliselt ebaoluline)
3 - minu jaoks esmatähtis
2 - üldiselt oluline
1 suhteliselt ebaoluline
kõik
KOHT
Kooli juhtkonna, õpetajate ning tugispetsialistide vaheline usaldus ja koostöö, ühtse meeskonnana toimimine
89%
74
10%
8
1%
1
83
1
Õpilaste ja kooli töötajate heaolu ja turvatunne, vaimne ja füüsiline tervis, liikumis- ja sportimisvõimalused, tervislik koolitoit jne
88%
73
12%
10
0%
0
83
2
Personaliprobleemid, õpetajate ja tugispetsialistide leidmine, motiveerimine, suunamine
Koolielu demokraatlik korraldus, avatud ja kriitikat soosiv õhkkond
67%
57%
33%
38%
0%
5%
5
8
Kooli hea maine, silmapaistvad tulemused nii õppetöös kui muudes valdkondades
66%
57%
31%
41%
2%
3%
6
8
Õppetöö kaasajastamine, õpikäsitluse, õppekava ja metoodika uuendamine
64%
46%
35%
49%
1%
5%
7
8
Selged nõudmised ja ülesanded töötajatele ja tagasiside nende täitmise kohta, sisehindamine
57%
62%
41%
30%
2%
8%
8
5
HEV või erineva emakeelega õpilased
52%
65%
39%
30%
10%
5%
9
4
Kooli finantsolukord, rahaline toimetulek
46%
35%
54%
62%
0%
3%
10
16
Kooli füüsilise keskkonna kvaliteet, tervisenõuetele vastavus jne
40%
42%
58%
53%
2%
6%
11
11
Ruumiprobleemid, ehitus jms
28%
34%
53%
60%
19%
6%
12
17
Koostöö koolipidajaga, kohalike haridusjuhtidega
25%
69%
70%
25%
5%
6%
13
3
Kooli ja kogukonna partnerlus, koostöö muude asutustega
24%
41%
59%
46%
17%
14%
14
14
Koostöö lastevanematega, hoolekoguga
21%
38%
68%
57%
11%
5%
15
15
Osalus hariduspoliitiliste otsuste arutamises ja ettevamistamises
18%
78%
66%
19%
16%
3%
16
2
Koostöö riigiga, haridusministeeriumiga
10%
42%
64%
58%
27%
0%
17
11
Kas nõustute arvamusega, et riik peaks andma koolijuhile seadusega suurema iseseisva otsustusõiguse koolielu korraldamisel ning tagama koolijuhi sõltumatuse välisest survest?
Kas peate õigeks, et koolijuht valitaks ametisse tähtajaliselt?
Koolijuht
Koolipidaja
Ei poolda tähtajalist valimist
56%
19%
47
7
Jah, võiks valida viieks aastaks
8%
56%
7
20
Jah, võiks valida pikemaks ajaks ( näiteks seitsmeks aastaks )
36%
25%
30
9
Vastas
84
36
Mida tuleks koolijuhi valimisel eeskätt arvesse võtta? Koolijuhtide vastused
Koolijuht
Mida tuleks koolijuhiks valikul eeskätt arvesse võtta?
Finantsküsimuste lahendamine, kooli majandamise efektiivsus
35%
62%
3%
0%
8
Koolijuhi autoriteet kogukonnas
28%
64%
8%
0%
9
Kooli partnerlus ettevõtete ja teiste organisatsioonidega
25%
58%
14%
3%
10
Õppetöö tulemused teiste koolidega võrreldes
14%
59%
22%
5%
11
Kooli saavutused spordis või silmapaistev edukus muudes valdkondadaes
0%
56%
42%
3%
12
Hinnangud koostööle koolijuhi ja koolipidaja vahel
Koolijuhid (n=84):
Kuidas iseloomustaksite koostööd koolijuhtide ja haridusametnike vahel ?
Koostöö on väga hea, koolijuhte kaasatakse ja nende arvamusega arvestatakse piisavalt nii riigi kui omavalitsuste poolt
24%
20
Üldiselt võib rahul olla, kuid mõnikord surutakse peale kiirustavaid või läbi mõtlemata otsuseid
60%
50
Koostöö jätab palju soovida, koolijuhte ei kaasata otsuste ette valmistamisesse või jäävad nende ettepanekud arvestamata
17%
14
Koolipidajad (n=37):
Hinnake oma kogemusi koostööst koolijuhtidega (valige sobivaim vastusevariant)
Väga hea, tihe ja inspireeriv koostöö
27%
10
Üldiselt hästi toimiv koostöö
70%
26
Keskpärane, üsna formaalne koostöö
3%
1
Mitte eriti hea, suhteliselt vähene koostöö
0%
0
Koostöö puudub
0%
0
Koolijuhtide hinnang koolipidajatega koostöö vormide kasutamisele
KOOLIJUHID:
Vajalik ja piisav
Vajalik, ebapiisav
Mitte
vajalik, pakutud
Ei pakuta, ei vaja
Keskmine
Koht
Haridusjuhtide üritustes ja võrgustikes osalemine
70%
24%
6%
0%
1,36
1
Nõustamine ja toetus kriitilistes olukordades, konfliktide lahendamisel
46%
39%
4%
8%
1,86
2
Isiklik suhtlus, sh arenguvestlus
43%
43%
11%
1%
1,73
3
Kaasamine plaanide ja otsuste ettevalmistamisse ja hindamisse
43%
46%
5%
5%
1,76
4
Koolitused, seminarid, õppereisid koolijuhtidele
41%
46%
2%
7%
1,87
5
Kaasamine pikaajaliste riiklike ja kohalike arengukavade tegemisse
39%
40%
7%
6%
2,01
6
Koolijuhtide tunnustamine, saavutuste märkamine
37%
47%
6%
6%
1,92
7
Materiaalne abi, täiendav rahastamine
37%
51%
5%
2%
1,87
8
Läbipaistev ja süsteemne lisatasustamise kord
28%
47%
6%
7%
2,29
9
Sisehindamine, rahuloluküsitlused jm tagasiside
26%
50%
7%
12%
2,19
10
Abi kooli arengukava koostamisel, eesmärkide püstitamisel
19%
46%
10%
20%
2,45
11
Supervisiooni või mentorluse võimalus
17%
40%
13%
23%
2,63
12
Koolipidajate hinnang koolijuhtidega koostöö vormide pakkumisele
Millist vajalikku tuge ja koostöövõimalusi olete koolijuhtidele pakkunud?
KOOLIPIDAJAD:
Vajalik, piisav
Vajalik, ebapiisav
Mitte
vajalik, pakutakse
Ei pakuta,
pole vaja
Keskmine
KOHT
Haridusjuhtide üritustes ja võrgustikes osalemine
86%
14%
0%
0%
1,14
1
Nõustamine ja toetus kriitilistes olukordades, konfliktide lahendamisel
68%
32%
0%
0%
1,32
2
Isiklik suhtlus, sh arenguvestlus
59%
38%
0%
3%
1,46
3
Kaasamine plaanide ja otsuste ettevalmistamisse ja hindamisse
56%
42%
3%
0%
1,47
4
Koolitused, seminarid, õppereisid
54%
41%
5%
0%
1,51
5
Koolijuhtide tunnustamine, saavutuste märkamine
54%
43%
0%
3%
1,51
6
Kaasamine pikaajaliste riiklike ja kohalike arengukavade tegemisse
36%
44%
17%
3%
1,86
7
Abi kooli arengukava koostamisel, eesmärkide püstitamisel
35%
51%
3%
11%
1,89
8
Materiaalne abi, täiendav rahastamine
28%
61%
6%
3%
1,92
9
Sisehindamine, rahuloluküsitlused jm tagasiside
20%
69%
6%
6%
1,97
10
Läbipaistev ja süsteemne lisatasustamise kord
19%
64%
14%
3%
2,00
11
Supervisiooni või mentorluse võimalus
16%
73%
5%
0%
2,05
12
Uuringust tulenevad järeldused koolijuhtide ja koolipidajate koostöö kohta
Üldiselt valitseb koolijuhtide ja koolipidajate vahel küllatki suur üksmeel probleemide olulisuse hindamisel: kõige teravam on pedagoogide defitsiit, seda nii õpetajate kui tugispetsialistide osas. Sellest on tingitud nii raskused kaasava hariduse rakendamisel kui eestikeelsele õppele üleminekul
Koolijuhid tõstavad rohkem esile õpetajate ülekoormust, eriti seoses kaasava haridusega
Eeldatust vähem ollakse mures palga- ja majandusküsimuste pärast, oletatavasti on siin riigi toetavat kätt rohkem tunda
Tahaplaanile jääb nii koolijuhtide kui koolipidajate vastustes kooli ja kodu ning kohaliku kogukonna vahelise koostöö teema
Koolijuhtide kaasamise suhtes hariduspoliitiliste otsuste ja arengukavade tegemisse on koolijuhid skeptilisemad kui koolipidajad
Koolijuhtide valitavuse ja sõltumatuse osas üksmeel puudub: koolijuhid ei poolda tähtajalist valimist ning sooviksid rohkem ise otsustamise õigusi, koolipidajad on siin pigem vastupidisel seisukohal
Koolijuhi valiku kriteeriumides suhtes on nii koolijuhtidel kui koolipidajatel esiplaanil kandidaadi isikuomadused, eelkõige eetilised ja erialased väärtused, silmaring ning liidriomadused
Samas peetakse koolijuhile vajalikuks ka pedagoogilist ettevalmistust, kas siis eelnevat õpetajatöö kogemust või haridusjuhi koolituse läbimist
Kuna on isikuomaduste olulisus valikukriteeriumina subjektiivse iseloomuga, kurdetakse valimisprotseduuride vähese läbipaistvuse üle.
Koolijuhi töö tulemuslikkuse hindamisel paistab silma teatav suhtumise nihe saavutuslikkuselt koolikeskkonna ja koolikultuuri olulisusele
Õpetajate ja õpilaste heaolu peaks nii koolijuhtide kui koolipidajate arvates olema koolijuhi töö hindamisel esiplaanil, samas kui kooli positsioon mitmesugustes edetabelites ei tundu olevat eriti oluline
Koolijuhtide ja koolipidajate koostöö vormide puhul hinnatakse hästi toimivaks haridusjuhtide võrgustikke ning mitmesuguseid koolitusvõimalusi ning isiklikul tasandil toimuvat suhtlust ja nõustamist
Piisavaks ei peeta tagasisidet, tunnustamist ja strateegilist kostööd, samuti noorte õpetajate ja koolijuhtide mentorprogramme. Probleeme tekitab ka otsuste läbipaistvus
1. detsembril 2022 toimus Eesti Haridusfoorumi korraldatud veebiarutelu koolikultuuri rollist üleminekul eestikeelsele haridusele, mille juhatas sisse Marju Lauristin. Veebiarutelu põhines Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi teaduri Maria Erssi järeldoktorantuuri uuringul eesti ja vene koolide õpilaste agentsusest ehk tegevusvõimekusest pealkirjaga „Kuivõrd õppijat võimestav on eesti- ja venekeelne kool Eestis?“. Maria Erss on uuringut tutvustanud ka Postimehes (vt https://arvamus.postimees.ee/7645312/maria-erss-eesti-keelele-uleminekust-jaab-vaheks-kui-ei-muutu-koolikultuur). Teiseks esitles enda uuringut vene koolide õpetajate agentsusest Tallinna Ülikooli Haridusteaduste Instituudi doktorant Ljudmila Zaitšenko. Tema ingliskeelse ettekande pealkirja võiks tõlkida kui „Koolikultuur üleminekul eesti keelele õpetajate narratiivides“. Uuringuid olid palutud kommenteerima Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor Hiie Asser ja Jõhvi Gümnaasiumi direktor Tatjana Ait.
Maria Erssi uuring tõukus senistes uuringutes kinnitust leidnud vene õppekeelega koolide õpilaste madalamatest õpitulemustest riigieksamitel ja PISA testides, edasise haridustee valiku piirangutest ja sissetulekute ebavõrdusest (Kunitsõn ja Kalev, 2021; Täht jt. 2018). On ka teateid koolikultuuri ja õpikäsituse erinevustest eesti- ja venekeelsetes koolides. Mõningatel andmetel piirdub konstruktivistlik ja õppijakesksem õpikäsitus põhiliselt eesti koolidega ega ole vene koolides kanda kinnitanud (Carnoy, Khavenson, Ivanova, 2015), kuigi viimase haridusstrateegia ühte põhieesmärki – muutunud õpikäsituse rakendumist ühtlaselt ja kõikjal pole Praxise raporti kohaselt ka eestikeelsetes koolides saavutatud (Praxis and CentAR 2019).
Agentsuse ehk tegevusvõimekuse mõiste sobis hästi eelnimetatud erinevuste ja ebavõrdsuse uurimiseks, kuna seda mõistetakse kui võimekust juhtida oma elu ja mõjutada inimesi ja protsesse enda ümber positiivselt (OECD, 2019). Seda on ka seostatud õpilaskeskse lähenemisega õppetöös (Goodman ja Eren, 2013) ning lähtekohana sotsiaalseks mobiilsuseks ja staatuse kujunemiseks (Schoon ja Cook, 2020).
Õppija agentsuse uuring koosnes kahest etapist: kevadel 2021 intervjuueris Maria Erss neljas eestikeelses ja neljas venekeelses koolis 10. klasside õpilasi fookusgrupi intervjuu meetodil (kokku 37 intervjueeritavat, kuid venekeelsetest koolidest osalesid ainult tüdrukud) ning sügis-talvel 2021/2022 toimus TLÜ õpilasuuringu raames küsitlus, milles osales 9309 kuuenda kuni kaheteistkümnenda klassi õpilast 55-st eesti- ja neljast venekeelsest koolist. Intervjuudes jutustasid õpilased olukordadest, kus nad tundsid, et olid saavutanud agentsuse – s.t. nad tundsid, et käitusid oma tahtest lähtudes ja kontrollides olukorda, võttes vastu olulisi enda elu mõjutanud otsuseid. Ilmnes, et eesti- ja venekeelsete õpilaste võimalused tegevusvõimekust saavutada erinesid. Kui eesti õpilased rääkisid eelkõige koolivalikust ja igasugustest õppekavaga seotud valikutest (n. õppesuunad, valikained), siis vene õpilaste koolivalik oli piiratud keelebarjääri ja asukoha tõttu. Väljaspool Tallinna asuvates suure vene kogukonnaga väikelinnades tihti ongi ainult üks venekeelne (sh kakskeelne) gümnaasium ja teise linna kolimiseks pole enamasti ressursse. Samuti polnud vene õpilastel võimalik valida õppesuundi ega valikaineid. Seega rääkisid vene õpilased pigem tunnivälisest aktiivsusest, n õpilasomavalitsustes, hobide valikust, aga ka näiteks enesekehtestamisest, oskusest õpetajatele „ei öelda“, julgusest teistsugust arvamust avaldada ja üldse vanematest ja õpetajatest emantsipeeruda. Erinevused ilmnesid ka selles, kuidas õpilased oma koolikultuuri kirjeldasid: kui eesti õpilased leidsid grupis konsensuslikuna valdavalt positiivseid märksõnu, siis vene koolidest eristus vaid üks kool positiivsete märksõnade poolest ja teistes koolides suhtusid õpilased õpetajate ja õpilaste vahelistesse suhetesse kriitiliselt. Suhteid ilmestasid hirm õpetajate ees, stress ning õpetajate poolt tajutud ükskõiksus.
Kvantitatiivses uuringus, kus agentsust käsitleti kui võimekust olla tunnis aktiivselt kaasatud ning proaktiivselt kujundada enda motivatsiooni tõstev keskkond ning samuti astuda vastu tajutud ebaõiglusele, ilmnesid erinevused eesti- ja venekeelsete koolide õpilaste ning sugude vahel. Eestikeelsete koolide õpilaste hinnangud enda tegevusvõimekusele olid kõrgemad kui venekeelsete õpilaste hinnangud ning poiste hinnangud olid kõrgemad kui tüdrukute hinnangud. Venekeelsete koolide õpilased tajusid ka õpetajate toetust enda agentsusele oluliselt madalamalt kui eestikeelsete koolide õpilased. See kõik viitab erinevatele õpetaja-õpilase suhetele ning kultuurilistele erinevustele eesti- ja venekeelses koolis. Samuti vajaks edasist uurimist soolised erinevused agentsuses. Vene koolide õpilaste väiksemad võimalused valida ja kogeda mitmekesist õppekava ning õppijat võimestavaid suhteid on murekoht Eesti hariduses.
Ljudmila Zaitšenko intervjueeris 2021. aastal vene õppekeelega ja kakskeelsetes koolides 27 venekeelset õpetajat erinevates Eesti linnades. Neist 12 olid omandanud viimatise õpetajahariduse Eestis ja ülejäänud Venemaal või Nõukogude Liidus. Õpetajatel paluti rääkida hariduses tajutud muutustest minevikus, kirjeldada oma praegust tööd ning tulevikuplaane. Intervjuudest ilmnesid mitmed vastuolud. Kuigi enamik õpetajaid nägid üleminekus nõukogude haridusest iseseisva Eesti haridusmudelile positiivset muutust, sest nõukogude hariduskorraldust peeti rusuvaks ja inimsaatusi lõhkuvaks, siis ometi meenutasid vanemad õpetajad hea sõnaga vanu aegu, kui tugevad aineteadmised, distsipliin ja õpetaja roll olid veel au sees. Kõik õpetajad rõhutasid, et nende peamine professionaalne omadus on armastus laste vastu. Samas võis märgata teatud põlvkondade vahelist lõhet. Kui nooremad õpetajad on paindlikumad ja rohkem avatud uutele õppemeetoditele, siis kogenud õpetajad väärtustavad enda aine õpetuses akadeemilist traditsiooni. Hoolimata sellest, et mõned kogenud õpetajad rääkisid, et on olnud noorematele kolleegidele mentoriks, olid põlvkondade vahelised kommunikatsiooniprobleemid üsnagi tajutavad
Vene õpetajad leidsid, et vene kool Eestis on niivõrd haavatavas olukorras, et nad tunnevad pidevalt survet end tõestada, õpetada rohkem ja paremini. Õpitulemustes järeleandmisi ei tehta ja ka see takistab kohati kaasaegsemate metoodikate rakendamist. Samas väitsid nii algajad kui ka kogenenumad õpetajad, et nad naudivad neile võimaldatud pedagoogilist autonoomiat ja üritavad seda õppetöös täiel määral ära kasutada. Vene õpetajad väljendasid ka rahulolematust selles suhtes, et venekeelsetele õpetajatele ei ole loodud venekeelseid täienduskoolitusi ega ole ette valmistatud õpetajaid spetsiaalselt vene koolidele. Keelebarjäär on neid seni takistanud osalemast kursustel koos eestikeelsete kolleegidega, mistõttu nad tunnevad end olevat vaimses isolatsioonis. Siiski rõhutasid vene õpetajad, et nad saavad tuge ja julgustust kooli juhtkonnalt ja õpivad seetõttu palju. Samuti väärtustavad nad väga kolleegide vahelist professionaalset koostööd. Vene koolile on omane koostöine otsustamiskultuur: kolleegidelt küsitakse nõu ning toetatakse üksteist.
Kuigi vene õpetajad ei olnud täiesti eestikeelsele õppele ülemineku vastu, oli neil sellega seoses palju kahtlusi ja hirme. Oli nii neid, kes tundsid end üleminekul eestikeelsele õppele enesekindlalt ja arvasid, et nad saavad hakkama kui ka neid, kes pidasid olukorda, kus vene keelt kõnelev õpetaja peab vene emakeelega lapsi õpetama eesti keeles, õpilastele ja õpetajale üsna kunstlikuks. Lisaks mainisid keelekümbluskoolides õpetavad õpetajad, et eestikeelne aineõpetus on lastele, sealhulgas eriti kehva sotsiaalse taustaga õpilastele väga raske. Paradoksina selgus, et ka eesti keelt mitte valdavate venekeelsete õpetajate isiklikud lapsed olid juba ammu pandud eestikeelsesse lasteaeda või kooli, või õppisid varajasest lapsepõlvest peale keelt eraõpetajatelt.
Diskussioonis rõhutas Hiie Asser nõutust, et kogutud andmed on olulised selle poolest, et nad aitavad märgata vene kooli õpetajate ja õpilaste seas levinud teatavat alaväärsuskompleksi, mida eesti keeles õpetamine süvendab. Tatjana Aita õpilaste intervjuude ja küsitluse tulemused ei üllatanud, kuigi oma koolis (Jõhvi Gümnaasiumis) ta selliseid suhtumisi enda sõnul ei kohanud. Arutelus osales ka Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktor Irene Käosaar, kes juhtis tähelepanu õpetaja kvalitatiivuuringu valimi esinduslikkuse küsimusele. Lõppkokkuvõttes leiti, et kuigi kvalitatiivsete uuringute valimid (ja kvantitatiivse uuringu puhul vene koolide valim) ei ole Eesti kontekstis täiesti esinduslikud, on kogutud andmestikud siiski piisavalt rikkalikud, et nii õpilaste kui ka õpetajate arvamusi ei tohiks ignoreerida. Nendest tuleks teha järeldused ja sõnastada ettepanekud, mis aitaks edendada nii eesti- kui ka venekeelsete laste haridust Eestis.
Õppijat võimestav kool, kus õppijale antakse nii vabadust kui ka vastutust teha valikuid ja ettepanekuid õppetöö paremaks korraldamiseks, anda teada oma huvidest ja arvamustest ning panustada aktiivselt nii tunnitöösse kui ka tunnivälistesse ettevõtmistesse ja otsustusprotsessidesse võiks olla sihiks ka ühtse Eesti kooli puhul. Õppija võimestamiseks on aga kõigepealt vaja võimestada õpetajaid: õpetaja peab tundma juhtkonna ja kolleegide tuge, teda peab varustama kaasaegsete teadmiste, oskuste ja õppevahenditega ning õpetaja vajab ka stabiilsust. Praegune olukord vene koolides hoiab õpetajate stressitaset kõrgel, sest muretsetakse eestikeelsele haridusele ülemineku tagajärgede pärast. Stressis õpetaja aga ei saa oma täit potentsiaali rakendada.
Carnoy, M., T. Khavenson, and A. Ivanova (2015). ‘Using TIMSS and PISA results to inform educational policy: a study of Russia and its neighbours.’ Compare: A Journal of Comparative and International Education 45(2): 248-271, doi: 10.1080/03057925.2013.855002
Kunitsõn, N., and L. Kalev (2021). ‘Citizenship education policy: a case of Russophone minority in Estonia.’ Social Sciences 10 (4), 131. https://doi.org/10.3390/socsci10040131
Täht, K., K. Konstabel, K. Kask, M. Rannikmäe, D. Rozgonjuk, A. Schults, R. Soobard, P. Tõugu, and K. Vaino (2018). Eesti ja vene õppekeelega koolide 15-aastaste õpilaste teadmiste ja oskuste erinevuse põhjuste analüüs. Tartu Ülikool. https://www.hm.ee/sites/default/files/uuringud/pisa_ev_raport_0507_006.pdf
