Viive-Riina Ruusi sissejuhatav artikkel ümarlaua temaatikale, 17.12.2013

Eesti Haridusfoorumi ümarlaud 17.12.2013: EESTI – INNOVAATILISTE ÕPIKESKKONDADE KATSELABOR JA MUSTERRIIK

Arutelu taust

Ümarlaua arutelul lähtume Eesti elukestva õppe strateegia 2020 eelnõust (EÕS 2020) ja eesmärgiks on toetada EÕS 2020 elluviimist eelkõige HTM poolt kavandatava temaatilise programmi „Uue õpikäsituse rakendamine“ raames. Ümarlaud taotleb anda omapoolse tõuke selle programmi
koostamiseks. Teiseks lähtekohaks on OECD kaasaegne käsitlus õpikeskkondadest, mis võimaldab näha ühise tervikuna õppimist, õppijat, õpetajat, õppesisu ja olemasolevaid ressursse ning selle kaudu mõtestatumalt analüüsida nii keerukat nähtust, nagu seda on „uus õpikäsitus“ 1.

EÕS 2020 projektis on üheks keskseks eesmärgiks õpikäsituse muutmine nii, et õppimine toetaks iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, kriitilist mõtlemist, loovust ja ettevõtlikkust kõikidel haridustasemetel ja õppeliikides. Selle eesmärgiga on ühel või teisel viisil seotud ka ülejäänud EÕS 2020 püstitatud eesmärgid. Need eesmärgid ja kavandatud meetmed peaks aitama lahendada hariduse ja elukestva õppe keskseid probleeme, nagu näiteks õppes osalejate sooline tasakaalustamatus, õpetaja elukutse prestiiž, koolijuhi oskused koolimeeskonda kujundada ja õpetajate arengut toetada, toetava ja inspireeriva õpikeskkonna kujundamine ja sobiva õpikäsituse rakendamine, ebaühtlane osalemine elukestvas õppes jpm.

Kavandatud strateegilised meetmed:
(1) õppe sisu ja mahu vastavusse viimine õppekavades seatud eesmärkide ja õpitulemustega (sh võtmepädevustega);
(2) hindamispõhimõtete muutmine (õppija ning õppeasutuse tulemuslikkuse hindamisel);
(3) õpetajate ja koolijuhtide koolitussüsteemi kujundamine;
(4) õpikäsituse rakendamist toetavate koostöövormide loomine ja toetamine;
(5) kompetentsikeskuste väljaarendamine;
(6) kasvatusteaduslike uuringute programmi käivitamine.

Lisaks neile meetmetele haakuvad selle eesmärgiga (uue õpikäsituse rakendamine) ka digikultuuriga seotud ja õpetajatele ja koolijuhtidele suunatud meetmed.

OECD/CERI (Centre for Educational Research and Innovation) käsitusel on õpikeskkond elukestva õppimise ühik, millel tuumaks on õppijad, õpetajad õppimisprofessionaalid, õppesisu ja ressursid (materiaalsed, sh digimaterjalid, rahalised, aeg, kompetentsid jm). Need osad seotakse tervikuks organisatsiooni ja juhtimise (õppimise korraldamine, õpetajate ja õppijate rühmade moodustamine jmt) ning rakendatavate pedagoogikate abil.

Kokkuvõttes loeb see lähenemine kvaliteetse õpikeskkonna kriteeriumideks järgmisi:
1) õppija on fookuses;
2) arusaam, et õppimine on olemuslikult sotsiaalne, esmatähtis on hästi organiseeritud koostöine õppimine;
3) tähelepanu õppija motivatsioonil, eriti positiivsetel emotsioonidel;
4) õppekava peab nõudma igaühelt tõsist pingutust, kuid ei esita üle jõu käivaid nõudmisi;
5) õppimise hindamise aluseks on sõnaselgelt väljendatud ootused;
6) tehnoloogia kasutamine toimub õppimise, mitte aga tehnoloogia enda huvides, kuna õpikeskkondade kõiki komponente (suhteid õppijatega ja koostööpartneritega, õppimise iseloomu jm) võib tehnoloogia muuta nii heas kui halvas suunas;
7) õpikeskkonnad võivad areneda piireületavalt – väljuda etteantud institutsioonilistest ja organisatsioonilistest raamidest ja moodustada õpikeskkondadevõrgustikke (sh rahvusvahelisi), sh selliseid, kus õppimine on lahutamatu nt tööst, huvitegevusest vm. Samas, õpikeskkonnad toimivad institutsioonilises raamistikus (seadused, valitsemisstruktuurid, riiklikud ja organisatsioonilised regulatsioonid /standardid jne), mis võivad seada raamid nendekvaliteedi paranemisele ja/või arengule.

Ümarlaua eesmärgiks on EÕS 2020 planeeritud meetmete täpsustamine/edasi arendamine elukestva õppe erinevaid keskkondi silmas pidades. Arutluse all on kaks peamist küsimusteringi:
1. Kuidas strateegias pakutud meetmed saaksid panustada kvaliteetsete õpikeskkondade kujunemisele erinevates elukestva õppimise kontekstides: põhikool, kutseõppeasutus, ülikool, töökoht jt ehk kuidas poliitikakujundamise kaudu oleks võimalik õpikeskkondi kvaliteetsemaks muuta? Mida peaksid lisaks riiklikele meetmetele tegema koolid, kõrgkoolid, ühendused? Milline on tehnoloogia/digivahendite ja virtuaalsete keskkondade roll?

2. Kuidas institutsioonilised tingimused (nt kutsestandardid, ajalooliskultuuriliselt juurdunud arusaamad, materiaalsed ja inimressursid jm) võivad takistada/soodustada kvaliteetsete õpikeskkondade teket ja arengut? Ehk kuidas ametlikud reeglid toetavad või piiravad õppimist, st kas tõhus õppimine toimub tänu institutsionaalsele keskkonnale või sellele vaatamata?

Koostas: Krista Loogma


1 Uut õpikäsitust ei tohi käsitada mingi uue staatilise ja muutumatu seisundina.
2 Õpetajana käsitame nii lasteaia, põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse õpetajaid kui kõrgkooli õppejõude ja 
täiskasvanute koolitajaid.
3 Koolijuhia käsitame kõikvõimalike õppe- ja koolitusasutuste juhte.
4 See lähenemine on OECD/CERI andmetele tuginedes esitatud Viive Ruusi poolt