Haridus tundub olevat valdkond, mis allub praegu laialt levinud arvamuskultuurile kergemini kui nii mõnigi teine valdkond. Pisut utreeritult võiks väita, et kuna kõik inimesed on oma elus puutunud kokku õppimisega, on nende seas omajagu selliseid, kellel pole isikliku kogemuse põhjalt raske pakkuda õpetamise osas selgeid näpunäiteid. Tihtipeale tundub, et haridusvaldkonnalt oodatakse kui mitte ühiskondlike probleemide lahendamist, siis igatahes olulist rolli lahenduste leidmisel. Eks see on iseenesestmõistetav katse seista vastamisi nii loodusliku kui sotsiaalse reaalsuse komplekssuse kasvuga, üha keerukamaks ja tihedamaks muutuva infohulgaga. Praegused globaalsed poliitilised ja ökoloogilised muutused on lihtsalt suureneva komplekssuse kõige selgemini nähtavad elemendid.

Ma ise kuulun nende hulka, kes peavad õpetajatööd peaaegu käsitamatult nõudlikuks, sestap oleksin igasuguste näpunäidete osas ettevaatlik. Ometi peaksime võib-olla püüdma haridusest mõeldes järgida stereotüüpset kutset kastist väljuda. „Kast“ on iseenesest tabav metafoor. Üht suureneva komplekssuse kaasnähtudest võib tõepoolest poolmängimisi nimetada „kastistumiseks“. Jose Ortega y Gasseti kuulsas essees „Masside mäss“ nähakse ette inimühiskonna spetsialiseerumist. Teisisõnu: komplekssus toob kaasa sotsiaalse elu eri kihtide ja osiste spetsialiseerumise. Süsteemide keerukus eeldab eriteadmistega spetsialiste, kes tagavad süsteemi osade toimimise – ning mitte koos teiste ühiskonna liikmetega, vaid nende eest. See puudutab enam-vähem kõiki valdkondi. Teadmiste hulk ja keerukus kasvab kõikjal ning selleks et kompleksse terviku osasid kuidagi hallata ja mõista, on vaja spetsialiste, kes keskenduvad sageli kitsale teemale või rakursile mingi valdkonna sees. Kuna inimühiskonna reaalsus koosnebki sellistest „kastistuvatest“ valdkondadest, oleks viimane aeg hakata senisest süsteemsemalt vaatama ühisosa ja ühendusteede järele. Miks? Sest „kastistumine“ ei leia aset mitte ainult n-ö ametialaselt, vaid laiemas vaimses plaanis. Spetsialiseerumine ei tähenda ainult seda, et ühe kitsa valdkonna spetsialist ei pruugi mõista teise spetsiifilise valdkonna eriteadmisi, vaid ka sotsiaalset ja poliitilist „kastistumist“. Kui jälgida kas või viimase aja avalikke arutelusid, siis nendeski leiab aset vaimne „spetsialiseerumine“. Ühisosa asemel võimenduvad otspunktid, äärmused tõusevad üha reljeefsemalt esile, keskel on kõige hõredam. Vasakpoolsed on üha vasakpoolsemad ja parempoolsed üha parempoolsemad. Kusjuures äärmuste võimendumise eest „kantakse hoolt“ mõlemast otspunktist – reljeefne vastandumine on sageli mõlemapoolne. Mis tähendab, et puutepunktid ei vähene mitte ainult elukutsevalikute, vaid ka sotsiaalsete hoiakute sfääris, olgugi et me elame vaimses ruumis, kus on au sees idee arvamuste paljususest. Paljususest aga pole suurt kasu, kui paljususe moodustavate üksuste vaheline logistika ei toimi.

kaus
Jan Kaus valmistumas esinemiseks enne aastafoorumi algust. Foto: Tiina Erik

Tõsiasi, et teadmiste hulk on kasvanud põhimõtteliselt igaühele haaramatuks, mõjutab ka seda, kuidas me neid teadmisi käsitleme. Me saame küll asjade kohta arvata – ja enamasti arvamegi, üsna julgelt pealegi –, kuid arvamuste paljususe valguses tõuseb üha selgemalt esile tõsiasi, et arvamus pole veel teadmine. Mitte et iga inimese haardeulatuses olevate teadmiste kvaliteet poleks paranenud. Kuid samas on see toimunud hirmutaval kombel. Kui teadmisi tundub olevat haaramatus koguses, siis on üsna loomulik, et osa inimesi hakkab haaramatust eitama, st maailma lihtsustama. Sobiv näide sellisest lihtsustamisest on vandenõuteooriad. Siin jagatakse reaalsus tavaliselt üsna lihtsalt kaheks ning eitatakse nägemust, et maailm pole enam ammu must-valge (võib-olla pole ta seda kunagi olnudki), vaid et meie eest avaneb pooltoonide virvarr, mis kaob silmapiiri taha.

Mida siis sellises olukorras peale hakata? Kuidas õpetada sellises maailmas maailma – ja maailmas olemist? Mulle tundub, et siin võiks visata õhku esmapilgul ka täiesti utoopilisi perspektiive, et hoida kastistunud reaalsuses käigus mõningaid ühendusteid, võib-olla neid juurdegi tekitada.

Minu pakutav perspektiiv puudutab vist ennekõike gümnaasiumiõpet, sest tõukub konkreetsest praktikast, kahest minu kirjutatud gümnaasiumi kirjandusõpikust, mis ilmusid eelmisel aastal. Mainin neid kahel põhjusel: esiteks otsustasin neid kirjutades langetada põhimõttelise valiku ning teiseks läheksin praegu oma valikutes palju kaugemale kui paar aastat tagasi. Täpsustan. Kõige olulisem oli mu jaoks leida hea tasakaal õppekava ja mu enda taotluste vahel. Teisisõnu: soovisin tegelikult panna kronoloogia teenima ideid ja vaateviise, mitte vastupidi. Mulle on sümpaatne see oluline nihe ajalooteadustes, mille abil lähenetakse ajaloole mitte niivõrd enam kui sündmuste jadale, vaid ajalugu käsitletakse mentaliteetide ja meeleseisundite arenguna. Kas me saame keskaegsest katkust rohkem teada siis, kui meil on meeles põhilised katkuepideemiate ajad ja kohad või siis, kui me saame teada, kuidas inimesed katku suhtusid, mida nad selle vastu ette võtsid? Kas kõnekam on mõni aastaarv või tõsiasi, et lõunauinakut ja veega pesemist peeti katku puhul ohtlikuks? Olgugi et on oluline teada, mis ajal, millisel ajastul mingi juhtum aset leidis või teos sündis ning milliste ilmingutega see seotud oli, tundub mulle veelgi olulisem küsimus, mida ja kuidas räägib sündmus või teos meie maailmast, kuidas ulatub näiteks kirjandus väljaspoole omaenda lugu, kuidas ta puudutab meie elu. Selle taga on omakorda tunne, et kirjandusteos pole mitte niivõrd objekt, kuivõrd seos.

See mõte – teos on seos – vajab lahtiseletamist. Mu viimaste aastate olulisemate vestluste hulka kuuluvad arutelud kvantfüüsik Laur Järvega. Teemaks oli küsimus: kuidas vahendada tavakeelde kvantfüüsika elementaarsusi, mis on spetsialistidele väljendatavad matemaatiliste valemitega – valemitega, mida on vaja väljaspoole tõlkida, dešifreerida. See pole elukauge küsimus, vaid seotud kvantfüüsika spetsialiseerumisega, mis on toonud kaasa vajaduse selgitada kvantmaailma uurimise tähendust. Mainin vestlust ennekõike seetõttu, et selle käigus ilmnes üks huvitav nüanss. Laur Järv kirjutas mulle, et kui rääkida kvantmehaanika kõneldavusest, tuleks tavakeeles muuta verbide positsiooni: “Kvantmaailma käitumist on parem seletada (mittelokaalsete) protsesside ja sündmuste kaudu, seepärast peaksid vastavas keeles domineerima tegusõnad. Nimisõnad viitavad üldiselt lokaliseeritud asjadele või osakestele, mis tekitab kvantmaailmast vale “pildi” ja viib loogilistele paradoksidele.” Väga hea näide sellest on „Suur Pauk“, mis tekitab enamasti ebatäpse kujutluspildi – otsekui oleks kusagil, mingis ruumipunktis toimunud metsik plahvatus, kuigi plahvatas kogu „kusagil“ ise, plahvatas terve ruum. Igatahes, verbikeskne keelekasutus kõlab põnevalt ja polegi võib-olla sugugi utoopiline, kuigi eeldaks väga laiapõhjalist keeleinimeste ja reaalteadlaste vahelist koostööd. Benjamin Lee Whorf on kirjutanud raamatus “Keel, mõtlemine ning tegelikkus” hopi indiaanlastest järgmist: “Enamik hopi metafüüsilisi sõnu on tegusõnad, mitte nimisõnad nagu Euroopa keeltes.”

Kuna meie oleme eurooplased, mitte indiaanlased, domineerivad meie keeles nimisõnad, olgugi et tegusõnade potentsiaali on juba mõnelgi puhul, ka haridusteoorias, märgatud. Näiteks nn curriculum-mudel tunneb soovitust sõnastada õppekavade eesmärgid tegusõnadena.

Kvantfüüsika ja tavakeele suhteid puudutava vestluse raames pean kõige olulisemaks aga vaateviisi, mille kohaselt kvantmaailm on ennekõike seoste, mitte objektide maailm. Me oleme harjunud käsitlema nähtavat, empiirilist reaalsust ennekõike objektide kogumina – osaliselt seetõttu, et seosed objektide vahel on suuresti nähtamatud. Olgu tegu orgaanilise või anorgaanilise, loodusliku või tehisliku objektiga, me tajume tema olemust ennekõike kombatavate piirjoonte kaudu. Piir keha ja muu maailma vahel on enamasti selge – kui just millimallikat veest välja ei tõsta. Samas on nii, et kui ma näiteks näen endale sümpaatset inimest/kohta või mõtlen temale, võib ilmuda mu näole naeratus, st mina kui objekt muutun teise objekti mõjul. Kuigi sellist naeratust on kombeks käsitleda ennekõike naeratava objekti omadusena, mitte tema ja teise objekti vahelise nähtamatu seose tagajärjena, ei tasu eitada, et naeratamine on omamoodi võnkumine – kellegi ilmumine mu vaatevälja või mõtetesse paneb mu vaimu reageerima, mu naeratus on seose ilmnemise tagajärg. Me lihtsalt oleme harjunud nägema taolisi interaktsioone objekti-, mitte seosekeskselt. Nii nagu keel lahterdab meie mõtete ja tunnete voolud-võnkumised üksteisest eraldatud lingvistilisteks objektideks – sõnadeks ja lauseteks –, nii vaatame asju üksteisest eraldatuna. Meie mõtlemine põhineb lahterdamisel, eraldamisel, liigitamisel.

Aga mis siis, kui üha komplekssem maailm vajaks nihet objektidelt seoste suunas? Keeleski on ju alati, vähemalt potentsiaalina olemas seostamise iha, miski, mis püüab lingvistilisi üksusi ühendada. Keel eraldab meid maailmast, sõnastab igaühe isedust, aga samas taotleb iga inimese maailmaga ühendumist. Kui nüüd lõpuks hariduse juurde tagasi jõuda, siis kas poleks mõtet üha võimendada hariduse „objektide“ – õppeainete – vahelisi seoseid? Kas poleks mõtet mõelda, kuidas me saaksime iga aine „kasti“ sisse nõnda palju väljapääse, et kasti seest oleks võimalik näha üha kaugemale?

Saan selgelt aru, et mõte nihutada gümnaasiumi õppekava objektipõhise, st aineteks jaotatud lähenemise juurest seostepõhise ehk ainetevahelise lähenemise suunas, eeldaks mitte ainult ressursse, vaid muudatust laiemas meelelaadis. Ning on selge, et olen viimane, kes tahaks sellist muudatust vägisi lansseerida. Kuid mõttemänguna võib selline vaateviis muutuda üha elujõulisemaks. Mõelgem näiteks sellele, kuidas räägib Aleksei Turovski loomadest. Usun, et poleks võimatu luua tema eestvedamisel õpikut, mis põhineks zooloogia seostel teiste valdkondadega. Alles hiljuti nägin teleuudist Aleksei ja Marcus Turovski uue raamatu „Teekond urust templisse ehk märk on vaataja silmades“ esitluselt – paari minuti jooksul suutsid nad näidata huvitavaid ühendusteid loomade ja kunstiajaloo vahel.

Kuna suuremahuline liikumine objektikesksest mõtlemisest seostekeskse mõtlemiseni tundub mullegi peaaegu et võimatu, siis olen mõelnud õpikule, mis õpetaks erinevate näidete varal seoseid endid, aitaks avastada „ainekastide“ vahelisi ühendusteid ja näha maailma tervikut mitte ainult objektide, vaid ennekõike seoste kogumina. Lihtsalt paar illustreerivat näidet. Mulle on alati meeldinud Jared Diamondi teooria sellest, kuidas mandrite kuju põhjustas kolonialismi. Euraasia on „sirutunud välja“ ida-lääne teljel ning teised mandrid põhja-lõuna teljel. Selline geograafiline paratamatus võimaldas Euraasias leiutiste liikumist piki klimaatilisi vöötmeid ning tõi kaasa muu maailmaga võrreldes kiirema tehnilise arengu. Diamondi teooria seob geograafia ja ajaloo ühtseks tervikuks, mille kaudu annaks rääkida näiteks avastuste mõjust inimkonnale (kuidas tsitrusviljad liikusid läände ja kodustatud hobused itta), ümbermaailmareisidest, kolonialismi põhjustest ja tagajärgedest jne. Kuna eestlased kuuluvad ühelt poolt läänemaailma, mis on selgelt olnud koloniseeriv kultuur, aga teisalt sattunud ise koloniseerimise alla, on see tinginud eestluse kihilise mentaliteedi – avatuse nii läänele kui idale; meelelaadi, kust leiab nii indo-euroopalikke kui ka soome-ugrilikke elemente. Meenutatagu vaid Oskar Looritsat, kelle meelest on eesti rahvatraditsiooni elutunde põhilaad „ilmsesti idamaine“ – siin puudutaks Diamondi teooria otseselt meie identiteediga seotud küsimusi.

kaus
Jan Kaus esinemas Eesti Haridusfoorumi aastafoorumil 2016. Foto: Tiina Erik

Üks teine näide juba mainitud kvant- ja astrofüüsika valdkonnast. On teada, et Orioni tähtkuju alfa-täht Betelgeuse, punane ülihiid, võib igal hetkel supernoovaks muutuda. Kuigi mõistesse „igal hetkel“ tuleks siin suhtuda ettevaatlikult, pigem astrofüüsiliste mõõtkavade kontekstis – meil tuleb arvestada lähema paari miljoni aastaga –, ei tasu unustada, et mõni miljon aastat siia-sinna on kosmilises plaanis vaid viiv. See omakorda viitab võimalusele, mille kohaselt oleks Betelgeuse võinud vabalt plahvatada juba keskajal. Kuna supernoovastunud Betelgeuse oleks taevas sama ere kui Kuu ning teda oleks paari nädala jooksul selgelt näha ka päevasel ajal, oleks huvitav fantaseerida, millise jälje oleks selline sündmus ajalukku jätnud. Selline mõttemäng aga ei puudutaks enam vaid ajalugu, vaid ka näiteks kunstiõpetust ning ka emakeelt ja kirjandust (kas armuvalus poeedid oleksid õhanud Kuu poole või pööranud oma pale Betelgeuse suunas, kas mõnel tuntud maalil oleks praegu miski teisiti?). Rääkimata reaalainetest – kuna Betelgeuse asub meist circa 600 valgusaasta kaugusel, võis temast saada supernoova samal ajal, kui Tartus avati ülikool, ent tähest pärit elektromagneetilistel lainetel kulub Maani jõudmiseks veel paarsada aastat. Siin avaneb seos keele ja matemaatika vahel – mõiste „valgusaasta“ viitab justkui ajale, olgugi et tegemist on pikkusühikuga. Kusjuures sellise pikkusühikuga, mida vist keegi nimetada ei oska (meenutagem, et valgussekundi pikkus ulatub peaaegu 300 000 kilomeetrini). Ühesõnaga: Betelgeuse annab hea põhjuse rääkida meie reaalsuse neljandast dimensioonist ehk ajast. Samuti on huvitav Betelgeuse suurus – kui asetada see täht Päikese asemele, jääks Maa tähe sisse. Siin annaks siduda astronoomiat näiteks bioloogiaga, võrreldes kõige mikroskoopilisemaid elusorganisme taevalaotuse suurimate objektidega. Niisiis sisaldab üks täpp talvises taevas, üks pisike objekt meie peade kohal endas suurel hulgal seoseid.

Neid näiteid võiks tuua veel ühe õpiku jagu. Aga lõpetuseks pakun välja, et seostekeskne mõtlemine ei sobiks lihtsalt vaid maailma parema mõtestamise vahendiks, vaid toimiks ka kui eraldi eesmärk. Eesmärk, mis aitaks seostada tegelikult ühiskondlikku mõtet ja bioloogiat. See põhineb väitel, mille kohaselt pole ontogenees, st iga individuaalse organismi areng, lõplikult ja täiel määral pärilikkusaine mõju all. Teisisõnu: meie aju kuulub fülogeneesile, kuid seda, kuidas me oma aju kasutame, võib iga inimene vähemalt osaliselt oma isikliku panusega mõjutada. Kuna teada on, et aju üle valitseb poolkerade erinevuse ja seostumise vaheline pinge, siis võib just seostav kõne- ja mõtteviis, ühendusteede leidmine, nendes elamine, inimese muutumine nimisõnast tegusõnaks, mõjutada aju fülogeneesi. Kes teab?

Lõpetuseks prantsuse näitekirjaniku Yasmina Reza read: „Kui mina olen mina sellepärast, et mina olen mina, ning sina oled sina sellepärast, et sina oled sina, siis mina olen mina ja sina oled sina. Aga kui mina olen mina sellepärast, et sina oled sina, ning sina oled sina sellepärast, et mina olen mina, siis mina ei ole mina ning sina ei ole sina.“ Jah, me oleme enamasti kusagil seal „mina“ ja „sina“ vahel. Me oleme tehtud ainest, aga seda ainet kannavad nähtamatud lained; võimalik et me teostume paremini, kui me seostume paremini.

 

Teksti autor:
Jan Kaus