Piret Õunapuu
Eesti Muuseumiühingu juhatuse liige

 

Muuseumihariduse all mõistetakse tavaliselt eelkõige koolidele mõeldud konkreetseid programme. Õpetajad tulevad oma õpilastega muuseumi ja neil on seal võimalus osaleda muuseumi pedagoogide  ettevalmistatud programmis, mis tavaliselt koosneb näituse külastamisest koos giidiga ja seejärel mingist käelisest tegevusest, milleks tavaliselt on joonistamine või meisterdamine.
Mina tahaks käsitleda teist vaatenurka muuseumiharidusele. See ei ole mõeldud mitte koolilastele õppetunniks, vaid kätkeb seda poolt, mida muuseumis töötamine annab nendele inimestele, kes seal igapäevatööd teevad. Mitmekülgsemat ametit on raske välja mõelda. Muuseumitöötajad on jagunenud mitmete valdkondade vahel, nagu teadurid, kuraatorid, kunstnikud jne. Muuseumivaldkond on aga lõputu. Muuseumis töötades saad sa seal selle hariduse, tahad sa seda või mitte.
Mina olen töötanud Eesti Rahva Muuseumis 36 aastat, ehk siis rohkem kui poole oma elust. Selle aja jooksul olengi ma saanud teise hariduse lisaks oma ülikooliharidusele. Haridus põhineb nii kogemusel kui ka avatud silmaringil, mida muuseumitöötajad tahes-tahtmata omavad. Näiteks võib tuua välitööd. Nende aastate jooksul olen käinud suures osas läbi enamuse Eesti kihelkondi. Olen saanud suhelda väga paljude toredate inimestega, aga ka noaga taga ajava mehe eest ära jooksnud. Välitöödel on kaks poolt: muuseumitöötajad koguvad nii esemelist kui suulist materjali. Mõlemal puhul peab oskama olla võimalikult delikaatne. Inimesi on igasuguseid, mõned annavad väga rõõmsalt ja heal meelel oma vanu esemeid muuseumile ja on selle üle rõõmsad, et keegi neist huvitatud on. Teised aga on kindlad, et nad oma vanemate varandust küll kogu ilma ette muuseumisse anda ei taha. Elame vabal maal ja igal inimesel on õigus teha oma asjadega, mida ise paremaks peab.
Teiseks suunaks muuseumitöös, mis nõuab nii teadmisi kui veel palju muudki, on näituste tegemine. See on sama huvitav ja hariv kui välitööd. Näitust teha saab vaid siis, kui sa tead täpselt, mida ja kuidas välja panna, millised esemed missuguseid lugusid peavad jutustama ja kuidas seda vaatajale võimalikult arusaadavalt eksponeerida.
Kokkuvõttes võin väita, et muuseumiharidus on väga laiapõhjaline ja muuseumitöötajad avatud ning abivalmid inimesed. Ootame alati külastajaid – nii noori kui vanu. Uus Eesti Rahva Muuseumi hoone Tartu külje all on avatud ning kõik külastajad nii Eestist kui kaugemalt on teretulnud.