Raivo Juurak, EHF-i diskussioonilisti kõnejuht

Rohkem minevikku! Jah, just selle sõnapaariga võiks kokku võtta 2015. aasta diskussioonide sisu Eesti Haridusfoorumi diskussioonilistis (hariduslist). Mis on muidugi groteskne, sest minu kui kõnejuhi ootus on olnud alati just vastupidine – rääkida võimalikult palju hariduse tulevikust. Juhtus aga nii, et 2015. aastal eelkõige protestiti selle vastu, mis on hariduse valdkonnas tänaseks tehtud ja mida hetkel edasi tehakse, ja lahenduseks pakuti minevikus kasutusel olnud variante. Näiteks digiõppele üleminekule oldi põhimõtteliselt vastu, mitte ei osutatud asjaoludele, mis seda täna veel takistavad. Õpetab inimene, mitte masin – seda kuulis 2015. aastal tihti. Topelt groteskseks muutis asja see, et mineviku tagasi ihalejad nimetasid oma vanu ideid enamasti uueks mõtlemiseks, värskeks hingamiseks, haridusuuenduseks. Nad esinesid vabadusvõitlejatena, keda valija peab kindlasti toetama. Ja keda valija ka toetas, valides riigikogusse nii EKRE kui ka Vabaerakonna.

Mis vanu ideid välja pakuti?

Üks ürgvana idee, mis 2015. aastal hariduslistis aina kordus ja kordus, oli tõekspidamine, et hariduspoliitikat on võimalik korraldada teaduslikult õigel viisil. Korduvalt tõusis eile mõte, et haridus peab tõusma poliitikast kõrgemale ehk siis teaduslikule tasandile. Lähemal uurimisel aga selgus alati, et teaduslikult õigete lahendustena pakuti enamasti välja rahvuskonservatiivseid või lausa tagurlikke lahendusi, nt poiste ja tüdrukute eraldi õpetamist nagu katoliiklikes maades jms. Mõnigi kord aga osutus teaduslikult õige lahendus lihtsalt EKRE ja Vabaerakonna seisukohtade propagandaks. Vanasti õpiti ülikoolides sellist õppeainet nagu teaduslik kommunism, mis oli aga sisuliselt samuti lihtsalt sotsialismi ja kommunismi propaganda teaduse sildi all.

Minevikuihalejaid muutis tavalisest aktiivsemaks muidugi see, et 2015 oli riigikogu valimiste aasta. Inimesed, kes polnud juba aastakümneid valimistel edu saavutanud ja olid tundnud end seetõttu kõrvaletõrjutuna, tegid seekord oma vananenud ideede väga aktiivse kampaania. Nii olid haridusfoorumi listis väga aktiivsed mõningad Vabaerakonna liikmed. Sõna „vaba“ nende erakonna nimes mõjus lummavalt.

Tegelikult propageerisid nad aga tagasi minevikku pöördumist – näiteks erivajadustega laste suunamist tavakoolidest metsade keskel asuvatesse erikoolidesse, mida tegi oma haridusministriks oleku ajal Ferdinand Eisen. Kuna ajalehtedes ja televisioonis selliseid ideid enam ei avaldata, siis seda energilisemalt kasutas Vabaerakond sotsiaalmeediat, sealhulgas ka haridusfoorumi diskussioonilisti, seda nii enne kui ka pärast riigikogu valimisi. Ka Tallinna televisioon võttis nii Vabaerakonna kui ka EKRE lahkelt vastu, sest tegemist on opositsioonilise telekanaliga.

Mulle kui kõnejuhile valmistas 2015. aastal siirast meelehärmi see, et vanameelsete grotesksetele seisukohavõttudele ei astunud keegi spontaanselt ja puhtast südamest vastu. Kui Vabaerakonna liige kirjutas Süüria sõjapõgenike kohta, et need on ilma igasuguse hariduseta, ka ilma vähimagi tööharjumuseta ning et nad tulevad lihtsalt Euroopat röövima, lõhkuma, vägistama ja islamiseerima, siis ainult üks listiliige märkis lühidalt, et Süürias on olnud juba aastakümneid kohustuslik põhiharidus, et seal on paarkümmend ülikooli ja et see on üldse üks euroopalikumaid maid Lähis-Idas. Ülejäänud listiliikmed aga vaikisid. Miks nad leppisid faktide nii räige moonutamisega? Miks nad leppisid sisuliselt vaenu õhutamisega pagulaste vastu?

Minister Pevkur selgitas taolist vaikimist kogu Eestis meie inimeste teadmatusega. Meie inimesed ei teadvat, kes süürlased on, ja nii tekkivatki rahva hulgas mõte, et äkki on Süüria sõjapõgenikud vargad, röövlid, vägistajad ja islamiseerijad. Ma mõistan, kui mõte liigub selliseid radu algharidusega rahva hulgas – harimatus on ikka sünnitanud koletisi. Aga kõrgharidusega haridusrahva diskussioonilistis oli see väga-väga ebameeldiv üllatus ja omamoodi tõetund.

Nii kujunes 2015. aasta põhiliselt listi kõnejuhi maadlemiseks listi vanameelsete liikmetega. Piltlikult öeldes oli iga listipäev kõnejuhile otsekui maadlustrenn, kus tuli kogu aeg vanameelsetega rinda pista, ilma nende üle seljavõitu saavutamata. Lõpuks tuli laimu levitamine ja vaenu õhutamine listis lihtsalt ära keelata. Mis aga kutsus esile protesti, sest teadusest lähtuvate haritlaste keelamine olevat sõnavabaduse piiramine jne. Kas aga seegi pole ülimalt groteskne, et haritlane nõuab hariduslistis sõnavabadust oma harimatuse levitamiseks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 2015 oli haridusfoorumi diskussioonilisile halb diskussiooniaasta. Kui varasematel aastatel on diskussioonid toimunud selles listis ilma kõnejuhi suurema sekkumiseta, lihtsalt erinevate maailmavaatega listiliikmed on vahetanud omavahel mõtteid, siis 2015. aastal domineerisid võimsalt väga vanameelsed rahvuskonservatiivid ja nendega diskuteeris ainult listi kõnejuht, tuues vastuväiteid eelkõige liberaalide positsioonilt.

Eesmärk on sidus ühiskond

Üldiselt on nii, et liberaalse maailmavaatega haritlasi on aasta-aastalt üha raskem haridusfoorumi diskussioonilisti aruteludesse kaasata. Tore aeg oli see, kus Reformierakonnaliige Andres Taimla 1990. aastate lõpul Riigikogu liikmena hariduslisti mõttevahetustes kaasa lõi. Siis oli ka parempoolne mõtteviis aruteludes alati väga selgelt esindatud. Aastate jooksul on aga liberaalid ilmselt vanameelsetega maadlemisest ära väsinud.

1990. aastate lõpul usuti, et internet toob kaasa ühiskonna plahvatusliku avanemise ja demokraatia järsu tõusu, sest tekib olukord, kus igaüks saab suhelda igaühega, ilma kodust väljumata. Mõnes suunas on nii ka läinud. Näiteks olen mõnelgi õhtupoolikul või puhkepäeval suhelnud haridusminister Jürgen Ligiga Facebook’is, kusjuures ta on kõigi inimeste küsimustele Facebook’is põhjalikult vastanud.

Aga selleni oleme jõudnud eelõige tänu Jürgen Ligi avatusele ja soovile inimestega internetis suhelda. Üldine trend on olnud siiski vastupidine: Facebook’is ja mujal sotsiaalmeedias eelistatakse näidata eelkõige oma kassi ja koera pilte ning sotsiaalseid teemasid vältida. 15 aastat toiminud haridusfoorumi diskussioonilist kipub aga kogu aga kujunema valitsuse peale vihaste haritlaste seltskonnaks, kust vähem vihased ja vähem vastalised tegijaid tasapisi lahkuvad ja kuhu lahkujate asemele tuleb otsida uusi vähem vihaseid ja vähem vastalisi inimesi, kusjuures leida neid ei ole üldsegi lihtne.

Ka Katalooniast pärit maailmakuulus sotsioloog Manuel Castells on väitnud, et internet ja sotsiaalmeedia ei ole toonud kaasa mitte ühiskonna avanemist, vaid pigem sulgumise. See tähendab, et internetis on moodustunud ühtmoodi mõtlevate inimeste seltskonnad, mis tõrjuvad enda hulgast teistmoodi mõtlejaid välja.

Täpselt just seesama trend on kurnanud juba aastaid ka haridusfoorumi diskussioonilisti. On olnud aastaid, kus sotsialistliku maailmavaatega listiliikmed on tahtnud teha hariduslistist üksnes oma otseste mõttekaaslaste hääletoru. Kui see ei õnnestunud, siis lahkus suur hulk selle maailmavaaatega listiliikmeid teise listi nimega Haridusareen.

Mõni aasta varem kutsus üks listiliikmeid, Ülo Vooglaid, teisi listiliikmeid kokku, et arutada listi ühiskondliku mõju suurendamise võimalusi. Ülo Vooglaid on nimelt seisukohal, et haridusfoorumi diskussioonilist ei tohi olla lihtsalt „turuplats“, kus kohtuvad erineva maailmavaatega inimesed, vaid pigem midagi erakonnalaadset, mis mõjutab otseselt Eesti hariduspoliitikat ja seda konservatiivsest maailmavaatest lähtuvalt.

2015 oli aasta, kus rahvuskonservatiivse mõtteviisiga listiliikmed kirjutasid listile nii palju, et kogu list kippus jätma rahvuskonservatiivide häälekandja muljet. List kippus taas muutuma mitmekesisest „turuplatsist“ ühtmoodi mõtlevate inimeste klubiks.

Inimestele meeldib suhelda omasugustega, see on peamine põhjus, miks listidesse, Facebook’i kogukondadesse ja mujale internetti kogunevad ühesuguse mõtteviisiga inimeste seltskonnad.

Samas on meil aga vaja just sidusat ühiskonda, kus omavahel suhtlevad just erineva maailmavaate ja erinevate arusaamadega inimesed. Haridusfoorumi diskussioonilisti missioon ongi kokku tuua just erineva mõtteviisiga inimesi. Aga seda peab ka tunnistama, et erinevate maailmavaadetega inimeste diskussioonilistis on emotsiooni teinekord ikka koormavalt palju.