Tutvuge teemaderingiga Õpioru vabalaval (12.-13.august 2016) ja võtke aruteludest osa!

Eesti Haridusfoorum on partner teema  „Mida teha, et rohkem noori õpiks reaalainet õpetajaks?“ ettevalmistamisel ja läbiviimisel.
Arutelu toimub laupäeval, 13. augustil kell 11-12.30
Arutelu koht on lava nimega „22. sajandi hariduse ala – täna loome homse“
Moderaatorid on  noored õppurid Katariina Päts, Hanna Britt Soots.
Paneeldiskussioonis osalevad Martin Saar (Tln Reaalkool), Sandra Schumann
(õpib õpetajaks), Mailis Reps (Riigikogu), Jüri Kurvits (TLÜ), Lorina Kukk
(Paide gümn), Silva Jürisoo (Paide gümn).
Arutelu toimub eesti keeles

Olete oodatud osa võtma!

 

Eesti Haridusfoorum korraldab 30. oktoobril algusega kell 10.30 Tartu Ülikooli aulas kokkusaamise nimega „Haridusfoorum – osalusdemokraatia vabalava", millega tähistame organisatsiooni 20. tegutsemisaastat. Just Tartu Ülikooli aulas toimus kakskümmend aastat tagasi EHF-i asutamine.

Tänavuse foorumi kava on üles ehitatud kaheosalisena. Esimeses osas teeme põgusa tagasivaate EHF-i esimesele kahekümnele tegevusaastale ja arutleme arengute üle eelkõige Eesti elukestva õppe strateegia 2020 kontekstis. Teise osa põhisisuks on „Õpetaja vabalava“, kus Tartu gümnaasiumite õpetajad ja nende õpilased näitavad, kuidas klassis käsitleda Eesti ühiskonnas teravaid ja samas delikaatseid teemasid.
Foorumit aitab korraldada Tartu Ülikool.

I osa

10.30 – 11.00     Tervituskohv
11.00 – 11.10     Foorumi avamine. Reet Laja, Eesti Haridusfoorum
11.10 – 11.20     Muusikaline tervitus
11.20 – 11.50     Ene-Mall Vernik-Tuubeli ja Olav Aarna ettekanne „Ülevaade Eesti Haridusfoorumi tegevusest 1995 – 2015 ja vaade tulevikku“
                               Martin Saar EHF hariduslistist
                               Ettevõtja monoloog
11.50 – 13.00     „Milline on Eesti haridus 2015?“
1997 aastal ennustasid neli EHF liiget Eestile nelja arengustsenaariumit: a) õpiühiskond, b) korporatiivne ühiskond, c) rahvusühiskond ja d) turuliberaalne ühiskond. Milline neist on täide läinud? Arutlevad Viive-Riina Ruus, Ene-Silvia Sarv, Krista Loogma, Maria Erss, Ülle Luisk, Priit Kruus, Martin Saar jt.
Priit Kruusi monoloog Õpetaja Tammiku rehabiliteerimise teemal.
13.00 – 13.30     Haridusministrite arutelu Eesti haridussüsteemi käekäigust
Paneelis osalevad 20 aasta jooksul ametis olnud haridusministrid. Tõnis Lukas, Mait Klaassen jt.
*Igal panelistil palutakse teha kolm ettepanekut Eesti elukestva õppe strateegia 2020 eesmärkide saavutamiseks.
13.30 –13.50      Haridus- ja teadusministeeriumi tervitus. Mart Laidmets
13.50 – 14.00     Tartu Ülikooli rektori tervitus. Volli Kalm
14.00 – 15.00     Lõunavaheaeg

II osa
15.00 – 16.10     Töötoad – Vaba lava
Arutlusdemokraatia klassiruumis – kolmes auditooriumis toimuvad samaaegselt uuenduslikud ja põnevad ühiskonnaõpetuse vabalavatunnid põhikooli- ja gümnaasiumi klassidele. Järgnevad õpetaja kommentaarid tunnile.
Töötubasid koos õpilastega viivad läbi:
Jüri Jekimov, Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumist. Kas Eesti on kaks Eestit.
Veronika Kim ja Jana Jõgeva, Tartu Annelinna Gümnaasiumist. Ajalootund 1934. aasta riigipöördest.
Mihkel Laar, Raatuse KoolistMesopotaamia (Tänapäeva Süüria ja Iraaki alade asustamine, rahvaste rändamised. Piirkonna olulisus tollel hetkel ja tänapäeval)
Igas töötoas on kõrvalseisev vaatleja, kes hiljem suures saalis töötoa ideid reflekteerib ja edasi arendab.
16.10 – 16.50     Sõnavõtud TÖÖTUBADE kokkuvõtteks
·         Prof. Raivo Vetik, Ene-Mall Vernik
·         Prof. Emeritus Viive-Riina Ruus,  Ene-Silvia Sarv
·         Prof. Voldemar Kolga, Juta Hirv
16.50 – 17.10     Europarlamendi liige Marju Lauristin „Eesti haridusuuendustest Euroopa Parlamendist vaadatuna“ 
17.10  – 17.50    Päeva lõpetuseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets ja õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver ettekanne Elukestva õppe strateegia (EÕS) rakendusprogrammide praeguse seisu ja arengute teemal
17.50                     Vastuvõtt foorumist osavõtjatele


REGISTREERIMINE KUNI 26. OKTOOBER 2015
Registreerimise e-vorm: http://goo.gl/forms/UYELDZ1Sbl

Osalustasu on 10€, üliõpilasele ja pensionärile 5€
Registreerumist kinnitab osalemistasu maksmine, makseinfo kinnituskirjas

Tallinnast viib 30. oktoobri hommikul Tartusse foorumile ja sealt tagasi buss. Kui olete transpordi saamisest huvitatud, palume aegsasti teatada e-maili aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Küsimuste korral võta ühendust EHF teabejuhiga: Liis Turu, e-postiaadress See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud. või telefon +372 53 417 726

Eesti Haridusfoorum kutsub osa võtma konverents-etendusest "Õpetaja vabalava", mis toimub 14. mail, kell 14:30-18:00 Energia avastuskeskuses (Põhja pst 29 → vaata kaarti).

Vabalava on koht, kus kooliuuendusega kaasa läinud õpetajad etendavad publikule oma põnevaid klassitunde. Õpetaja vabalava idee autor Viive-Riina Ruus toonitab, et palju õpetajaid annab suurepäraseid tunde, kuid lapsevanemad ja teised õpetajad neid enamasti ei näe. Üks peamistest põhjustest vabalavaga alustamiseks ongi see, et iga loov ja innovaatiline õpetaja väärib tunnustust ning eelkõige võimalust otseselt näidata, mida ja kuidas ta oskab ning suudab koolis teha. 

Kavaga saate tutvuda SIIN.
Osavõtuks palume registreeruda 11. maini (k.a.) SIIN.

"Arutlused stsenaariumide Eesti Haridus – 2015 (1997/98) teemal"

Ene-Silvia Sarv

Stsenaarium on võimalikust tulevikust jutustav lugu. See võib esile tuua mõned olulised sündmused, peamised osalejad ja nende motiivid, loob pildi sellest, kuidas maailm toimib. Stsenaariumide loomine/konstrueerimine ja kasutamine aitab inimestel uurida, milline võib tulevik olla ja milliseid probleeme selles elamine võib kaasa tuua. (Scenarios, … 2008)

The future is not something that happens to us. It is the world we weave from the confluence of past gifts, present decisions and future-directed action
Tulevik pole midagi sellist, mis lihtsalt juhtub meiega. See on maailm, mille punume möödanikust antud niitidest, oleviku otsustest ja tulevikku suunatud tegudest.

Sissejuhatus

Üheksakümnendate aastate teine pool oli Eestis viljakas. Siirdeperiood oli selgelt jõudnud sinnamaale, et sotsialismist oldi väljas ja uus – demokraatlik ühiskonnakord ning kapitalistlik majandus - jalgu alla saamas. Parafraseerides Ilya Prigogine’it: (ülemineku)kaosest kujunes kord. Loodud olid peamised seadused, tekkisid kõnekad valitsusvälised organisatsioonid (sealhulgas nt Eesti Haridusfoorum), loodud oli ja hakkas kehtima uus üldhariduse õppekava ja riigieksamite süsteem, tekkinud olid esimesed alternatiiv- ja erakoolid (sh kõrgkoolid). Saabus aeg ja vajadus vaadata edasi, kaugemale. Eesti Tuleviku-uuringute Instituut avaldas geopoliitilised stsenaariumid Eesti 2010 (1997). Rühm Haridusfoorumi ja Tuleviku-uuringute instituudi  inimesi töötas 1997/98 a talvel välja stsenaariumid Eesti Haridus - 2015, Haridusministeerium – Hariduskontseptsiooni (mis kasvas välja EHF 1995.-97. a tööst), Presidendi Akadeemiline Nõukogu esitas 1998. a veebruaris põhiseisukohad Õppiv Eesti.. Kõik see kokku näitab, kui aktuaalseks oli muutunud pikema tuleviku nägemine, pikem tulevikuperspektiiv. Stsenaariumide aeg algas.

Tänaseks, 2015. a lõpuks, on näha toonaste tulevikuvaadete täppiminekud, reaalsed saavutused ning probleemid, uute mõjurite tekkimine. Samas on ilmnenud teatav vastuolu: ühelt poolt haridussüsteemi ülalt-alla korrastamine-reformimine, teisalt – kaose-moment, kus kõrvuti mitmesuguste rohujuuretasandi algatustega tajutakse ka vajadust uute suurte sihtide, uute ideaalide järele.

 

Stsenaariumimeetodist

Maailmas, ühiskonnas, riigis on tohutu hulk kultuurilisi, majanduslikke, poliitilisi jne aspekt, mis kõik mõjutavad inimest, tema elu, õppimist, haridusasutusi, haridussüsteemi jne.

Tulevikustsenaariumide loomisel on keskendutud ekspertide pakutavatele oletatavatele mõjujõududele, ajenditele, eraldades nende seast potentsiaalsed võtmemõjurid. Nende võtmemõjurite, liikumapanevate jõudude võimalik kombinatsioon ja koosmõju annab mõneti erinevad tulevikupildid oma võimaluste ja riskidega, mis vormistatakse lugudena ja varustatakse iseloomuliku nimetusega. (vt ka Loogma 1998, 1999) Selle lähenemise näiteks on Shelli energiastsenaariumid Tavadünaamika ja Saabuva ajastu vaim ning vaatavad ette 2050 aastani. E-õppe tulevikustsenaariumide (Salmon 2006) kobaras on: planeet Sisukas, planeet Otsekohe, planeet Rändaja, planeet Piimakohv.

Hannah Kosow ja Robert Gaßner eristavad kolme peamist stsenaariumi-tehnikat: trendi ekstrapoleerimise stsenaariumid, süsteemi formaliseerimise tehnikad, loov-jutustavad stsenaariumi-tehnikad. (Kosow, Gaßner 2008)

Stsenaariumidel on nende ülevaate-uuringu põhjal järgmised funktsioonid:
·         ekstrapoleeriv-teaduslik (teadmisi andev) funktsioon. Stsenaarium (stsenaariumide kobar) koondab olemasolevad teadmised ja ekstrapoleerib neid tulevikku, andes märku ka puuduolevast teadmisest (nagu nt Shell International 2003) ning võimalikes alternatiividest tavapärastele süsteemi vaadetele, paradigmadele;
·         kommunikatiivne funktsioon. Ühelt poolt luuakse ühine diskursus, ühised arusaamad stsenaariumiloome protsessis osalevate inimeste ja rühmade vahel, teisalt aga vahendavad stsenaariumid teemakohast teadmist, prioriteete, loovad võimaluse-vajaduse diskussiooniks ühiskonns jne;
·         sihiseadmise funktsioon. Stsenaariumid on vahendid loomaks ühiseid arengueesmärke, et keskendada tähelepanu nende savutamisele (ja mittesoovitavast hoidumisele);
·         otsuste ja strateegiate kujundamise funktsioon. Alternatiivsed stsenaariumid võimaldavad ette näha einevaid arenguteid, võimalikke-vajalikke strateegiaid, kavandada tegevusi ja luua hindamiskriteeriume arengu üle otsustamiseks. (Kosow, Gaßner 2008, 18-20) 

 Sageli täidab stsenaariumide-kobar mingil määral kõiki neid funktsioone.

R Slaughter ja H Beare (1993) pidasid tööd tulevikkudega, tuleviku-uuringuid sedavõrd oluliseks distsipliiniks, et lõid tulevikkude-õppe kursuse õpetajatele. (Slaughter 2008, 2011)

Eesti haridus 2015

1997. aastaks oli selge, et üld- ja kõrghariduse edasine areng vajab võimalike tulevikkude prognoosi pikemaks ajaks ette. Haridusfoorumi püüded luua hariduskontseptsioon ja selle esmased variandid takerdusid huvirühmade selge ühise tulevikunägemuse puudumisse. Nii võttis väike rühm ette katse vaadata hariduse (see täendab – ka ühiskonna) võimalikke arengutrende, valides ajahorisondiks aasta 2015 ja meetodiks – stsenaariumimeetodi. 1997/98 loodud (haridus)stsenaariumide alusmõtteks, põhiväärtuseks oli ja küllap on tänagi Eesti - inimene, riik ja ühiskond, mis on jätkusuutlik pikas plaanis, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, väärtustatuna, neil on eneseteostuse võimalused ja kus areneb eesti keel ning kultuur.

Põhiväärtuste, faktorite loendi ja mõjurite koondtunnusteni jõuti stsenaarumi-loome metoodikat kasutades ajurünnakute, seminaride jmt tegevuse kaudu. Abiks oli Soome Tuleviku-uuringute Instituudi juhtivspetsialisti T Meristö loeng-konsultatsioon ja ühenduse 21st Centuri Learning Initiative presidendi John Abbotti eksperthinnang, samuti konsultatsioonid ning stsenaariumide algvariandi arutelu EHF toimkonna liikmetega.

Haridusstsenaariumides mõisteti sõna "haridus" avaras tähenduses. See hõlmas nii formaalhariduses (alusharidusest kõrghariduseni) kui ka väljaspool seda, mitteformaalhariduses toimuvat õppimist ja õpetamist. Samas kitsendati seda mõistet, paigutades hariduse alla eelkõige institutsioonilise või institutsionaliseeritava õpetuse.

Mõistmaks toonast lähtepunkti ja hindamaks stsenaariumide paikapidavust, on tarvilik pidada silmas Haridusstsenaariumide 2015 põhieelduseid (vt Loogma jt 1998):

1. Aastal 2015 on Eesti kindlasti infoühiskond. Küsimus on selles, kui uuendusvõimeline ja edukas saab Eesti olema Euroopas ja maailmas.

2. Arvutite (kui neid aastal 2015 veel nii nimetatakse) kasutamine on muutunud sama lihtsaks ja igapäevaseks kui telefoni või televiisori kasutamine aastal 1998. a. Eestis ei ole ühtki vähegi kooliskäinud inimest, kes ei oskaks käsitseda arvutit.

3. Kogu ühiskond on "võrgustunud": suur osa inimeste igapäevasest suhtlemisest toimub telekommunikatsioonivõrkude kaudu; avalik sektor osutab teenuseid põhiliselt elektroonilisel teel; kõikide tasemete koolid ja haridusega tegelevad organisatsioonid on ühendatud telekommunikatsioonivõrkudesse, koolide "füüsilise" võrgu kõrvale on tekkinud virtuaalne koolitusvõrk, need õppeasutused, kel on oma maja ja reaalne aadress, on selles infovõrgustikus nagu rosinad saias.

4. Kampuse-tüüpi kõrgkoolid on lülitunud globaalsetesse infovõrkudesse ja ümberkujunenud virtuaalseteks õpikeskkondadeks.

5. Formaalharidussüsteemis on muutunud haridustasemete omavahelised suhted ning integratsioonimustrid suhetes mitteformaalharidussüsteemiga; kõrg- ja ülikoolijärgses hariduses on oodata uute tasemete või kihistuste teket.

6. Eesti on valdavalt teenindusühiskond. Küsimus seisneb selles, mis liiki ja millise tasemega teenuseid osutatakse ning kuivõrd globaalsed saavad seejuures olema integratsioonimustrid.

7. Stsenaariumide kõige põhilisemaks eelduseks on avatud ühiskondade kujunemine kogu maailmas ning sellega kaasnevad globaliseerumisprotsessid. (Loogma jt 1998, 3)


Sadade faktorite, mõjurite koondumine kaheks (ühiskonda ja haridust iseloomustavaks)  koondtunnuseks – võtmeteguriks - osutus stsenaariumiloome protsessi võtmeks.
Määravad on, niisiis, kaks mõjurite koondtunnust ehk “telge”:

•         Ühiskonna sidusus, integratiivsus iseloomustab ühiskonda sel alusel, kas ta toimib inimesi ja rühmi (erinevaid kogukondi, gruppe, ringkondi) ühendavalt või lahutavalt, kaasahaaravalt või eemaletõrjuvalt.

Seega: sidusus versus võõrandumine.

·         Ühiskonna uuenemisvõimet iseloomustab innovaatilisus ja püüdluste tase - kas orienteerutakse uute ideede, tehnoloogiate, oskuste rakendamisele ja globaalsete võimaluste maksimaalsele ärakasutamisele, probleemide ja arenguvõimaluste ettenägemisele (ennetav, jätkusuutlik ühiskond) või ellujäämisele ning rahuldutakse olemasolevaga, lahendades probleeme pärast nende tekkimist (reageerimisühiskond).

Seega: innovatiivsus versus konservatiivsus.   (Vt joon 1.)

Ühiskonna sidusust ja uuenemisvõimet kirjeldavas teljestikus sai määrata neli erineva iseloomuga tulevikupilti, -stsenaariumi:

•         kõrge sidususe ja madala uuenemisvõimega Rahvuskeskne Eesti ehk Rahvakoolide Eesti;
•         madala sidususe ja madala uuenemisvõimega Korporatiivne Eesti ehk Pidevalt algavate haridusreformide Eesti;
•         madala sidususe ja kõrge uuenemisvõimega Rikaste ja vaeste Eesti ehk Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti;
•         kõrge sidususe ja kõrge uuenemisvõimega Interaktiivne Eesti ehk Õpi-Eesti. (Aarna, 2005)

Kõrge uuenemis-võimega ennetav ühiskond

C.

TURUHARIDUS JA ELIITKOOLID

(POLARISEERUNUD ÜHISKOND
D.

ÕPI-EESTI

(INTERAKTIIVNE

ÜHISKOND)

     
Madala uuenemis-võimega reageeriv ühiskond

B. 


PIDEVALT ALGAVAD HARIDUSREFORMID

(KORPORATIIVNE, KILLUSTUNUD ÜHISKOND)

A.

TRADITSIOONILINE KOOL

(RAHVUSKESKNE ÜHISKOND)

  LAHUTAV ÜHISKOND

SIDUV ÜHISKOND

Joonis 1. Eesti haridus 2015 stsenaariumid. (Loogma jt, 1998)

Loomulikult on nelja stsenaariumi kujund abstraktsioon ja iga stsenaarium kui lugu on kirjapanija(te) inerpretatsioon, visioon antud kaheteljelisuse maksimaalsest realiseerumisest. Siiski võimaldab see näha, teadvustada, milline on jätkusuutlik, elamisväärne ühiskonna- ja haridusvõimalikkus, -ideaal ning millest peaks hoiduma.

Näiteks – kui aastal 2015 on väga siduv, inegreeriv/kaasav inklusiivne ühiskond, mis on samas ka väga konservatiivne, alalhoidlik (sh väärtuste mõttes), saame oletatavasti rahvuskeskse ühiskonna traditsioonilise ja kõigile kättesaadava eestikeelse kooliharidusega. Pole väljatõugatuid, kuid pole ka eredaid tippe – neile pole huvipakkuvat arengu- ja tegevuskeskkonda ning paljud otsivad rakendust mujal maailmas.

Juba stsenaariumide väljatöötamise ajal sai selgeks, et kõige jätkusuutlikum, elamisväärsem, pikas plaanis ka konkurentsivõimelisem on Õpi-Eesti stsenaarium – õpiühiskond, mis on võimeline muutuva (rahvusvahelise, tehnoloogilise jm) keskkonnaga  kohanema, isegi muutusi ennetama, kus enamik organisatsioone on õppivad ja teadmuspõhised, kus inimesed on elukestvad õppijad. Ollakse uuenduslik/innovaatiline, pürgitakse kõrgete (kultuuri, eetiliste jm) väärtuste poole, ausus ja hoolivus on norm. Partnerlus ja koostöö valitsuse ja valitsusväliste organisatsioonide vahel on loomulik.

Kõige vähem arenguvõimalusi ja enim riske nii ühiskonnale kui inimesele on korporatiivse, pidevalt algavate reformide Eestis. Konkurents (välistav), korruptsioon, lühike perspektiiv (kasu või populaarsus kohe nüüd, kaugemad tulemused  pole olulised), iga uus võimulolija ajab oma asja, kehtestab oma seadused … Palju on pseudotegevust, populismi.

Kasvava võõrandumise, usaldamatuse õhkkonnas tekib aga hulgaliselt heategevust, humanistlikke initsiatiive valitsusväliste organisatsioonide, kogukonna- jm koolide, hoolekandeasutuste, ptofessionaalsete ühenduste jmt näol. 

Aastaid hiljem kirjutab Olav Aarna: On loomulik, et selles taustsüsteemis langes haridusfoorumi valik ühiskonna sidusust ja kõrget uuenemisvõimet väärtustavale õpi-Eesti stsenaariumile, mis näeb elukestvas õppes ja õppivate organisatsioonide arengus Eesti ühiskonna jätkusuutliku arengu ning iga inimese elukvaliteedi tõusu eeldust ja tagatist. (Aarna, 2005)

Loomulikult areneb ühiskond nii-öelda igas suunas, ilmnevad iga stsenaariumi tunnusjooned. Ometi ilmnevad mõned tunnused enam, neid tajutakse mõjukamatena kui teisi.

Kui ühiskonnateadlased käisid 2001. a välja esimese ja teise eesti metafoori, haakus see stsenaariumides võõrandava, vähesidusa ühiskonna - rikaste-vaeste Eesti kujundiga.

“Teise Eesti metafoori tuleks vaadelda siiski laiemas tähenduses. Seda võiks käsitleda kui «ülemineku (sotsiaalset) hinda» oma kõige erinevamates avaldusvormides.

Tegemist pole ühe probleemiga, rikkuse ja vaesuse küsimusega, vaid probleemide puntraga, mis hõlmab väga paljusid ühiskonnaelu valdkondi: regionaal- ja sotsiaalpoliitika, tööturu ja haridussüsteemiga seonduv, demokraatia toimimisega seotud probleemid jne. Neid küsimusi ei saa lahendada ühe-kahe valutu lõikega.” (Saarts, 2002)

Laiem ühiskondlik arutelu nende kolmanda sektori loodud stsenaariumide üle jäi tagasihoidlikuks. Ilmus ju pea-aegu samal ajal Presidendi Akadeemilise Nõukogu Õppiv Eesti. Ent stsenaariumidest päris mööda vaadata ei saanud - seda näitab haridusminister M Repsi tõdemine, et need pole praktiliselt kasutatavad, “sest puuduvad selged kriteeriumid stsenaariumide omavaheliseks võrdlemiseks” (Reps, 2004).

Teisalt nendivad OECD Eesti hariduspoliitilise raporti koostajad: Käesolev ülevaade esitab kokkuvõtte ka olulisematest mõjuritest, mis nende poliitiliste seisukohavõttudeni on viinud. Nende hulgas on presidendi Akadeemilise Nõukogu Õppiv Eesti, Haridusministeeriumi Eesti haridusstrateegia ja Haridusfoorumi eestseisuse töörühma Eesti haridusstsenaariumid 2015. Käesolevas ülevaates toetatakse nimetatud riiklikke strateegiaid ja antakse nõu, kuidas läheneda hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi, sotsiaalse võrdsuse, uute tehnoloogiate rakendamise ning hariduse juhtimise ja rahastamise detsentraliseerimise probleemidele. (OECD 2001, 3)

Ühel või teisel moel mõjutasid haridusstsenaariumid siiski arusaamist ühiskonnast ja haridusest nii Haridusfoorumisse koondunud inimeste kui üliõpilaste seas.    

Üliõpilased (ühiskonna- ja haridus-)stsenaariumidest

Haridusstsenaariumid on olnud soovitavaks õppematerjaliks mitmes aines ülikooli bakalaureuse või magistriõppes. Allpool toon väikese valiku TLÜ haridusvaldkonna magistriõppe üliõpilaste lähenemisest ja uurimistulemustest. See näitab seda, kuidas muutus nende taju tegelikkusest läbi tosina aasta, taustaks neli tulevikuvaadet.

 1999/2000, Kasvatusteaduste valdkonna magistrandid, TLÜ.

Kuivõrd üks või teine stsenaarium (nii ühiskonna kui hariduse stsenaariumina) end tegelikus elus ilmutab, kuivõrd seda tajutakse, selleks pakkusid kasvatusteaduse magistrandid (I Vikentjeva jt, ca 20 üliõpilast) 1999/2000 õ-a välja järgmised tunnused, mida on järgnevatel aastatel (üliõpilastöödes) korduvalt kasutatud:

–        Hariduse kättesaadavus.
–        Kultuur ja tervis.
–        Riigi tase ja korrastav roll.
–        Majanduse seis.
–        Informeeritus – info kättesaadavus, läbipaistvus.
–        Kodanikuühiskond, valitsusvälised organisatsioonid (NGOd).

Iga nimetatud tunnuse alla koonduvad tegurid mõjutavad ka seda, milline on üld, kõrg ja mitteformaalse hariduse hariduse sisu ja kvaliteet.

Samad üliõpilased leidsid, et on üks stsenaarium, mida peaks kirjeldama n.ö topelt: rikaste-vaeste Eesti jaoks on kõik need aspektid sedavõrd sõltuvad inimese jõukusest, et mingit “keskmist”, üld-iseloomulikku pole olemas. (Muide, “esimese ja teise  Eesti” kontseptsioon polnud veel sündinud või vähemalt – avalikustatud.)

Arutlustes ja esseedes väljendati üsna üksmeelselt usku Õpi-Eesti tunnuste üha suuremasse ilmnemisse. Samas tajusid vene emakeelega magistrandid mõningat (keelest, rahvusest) tulenevat pärsitust. Neid endid see ei puuduta, nentisid nad, küll aga vastavat ühiskonna osa laiemalt. Kokkuvõttes iseloomustas neid optimism – Õpi-Eesti tuleb! Selle kohalolu on juba tajutav!

 

 2008. Eelmaa, P; Jeedas, P; Jämsa, M; Ojala, K. Eesti haridusstsenaariumid 2015.

 

Üliõpilase seadsid enesele eesmärgiks:

·         uurida haridusstsenaariumide mõju ja tänast hetkeseisu stsenaariumide koostajate nägemuses;
·         uurida haridusstsenaariumide hetkeseisu hariduse, õppimise ja õpetamisega seotud inimeste seas;
·         teha üldistused ja järeldused tulevikuks. (Eelmaa jt 2008, 3)

1. Stsenaariumide koostajad nende tähendusest ja asjade seisust.

Kuna stsenaariumide loomisest oli möödas 10 aastat, tekkis küsimus: kuidas hindavad stsenaariumide autorid ise toonaste oletuste täitmist ja hariduse ning ühiskonna seisundit. Poolstruktureeritud intervjuu tulemusena saadi muu hulgas ülevaade  sellest, kuidas on stsenaariume kasutatud ja milline on olnud nende mõju. Osutus et stsenaariumid on:

a) koostööprojektide võimaldajad (Tutvustasime stsenaariume Euroopas, mis said positiivse vastukaja, avanesid erinevate projektide taotlusvõimalused...jõudsime nii Euroopasse.);
b) õppevahend (….  eriti Õpi-Eesti stsenaarium …, oli rühmatööde arutluspunktiks);
c) diskussiooni tekitaja (Neid arutatakse siiamaani).

Täheldati, et nt Õpi-Eesti stsenaarium mõjutas teisi arengukavasid ja dokumente (nt Säästev Eesti 2021).

Kindlasti ootasid koostajad nende suuremat mõju ning tunnustamist ka näiteks valitsuse tasandil: Lukase isamaaline valitsus oli Riigikogus haridusstrateegiaid aktsepteerimas, kuid valitsus kukkus ennem seda (4). Hiljem paraku Õpi-Eesti ideed sel tasandil edasi ei arendatud. (Eelmaa jt 2008, 21)

Vastajatel paluti kosta, kuhu oleme kümmekond aastat hiljem jõudnud. Vastustes nenditi: Kõigume, oleme korporatiivses ühiskonnas, kõigiga võistlemas, kõikidega võitluses. Teisalt püüame elitaarsust kultiveerida. 2000. aastal oli helgeid momente, et oleme teel Õpi-Eestisse. 2008. aastal on rikkad ja vaesed, korporatiivsust on palju . Õpi-Eesti on taandunud.

Niisiis täheldavad intervjueeritavad kõnekat asjaolu, et soovitud ideaalist „Õpi-Eestist“ ollakse võõrandunud, ning mõnevõrra üllatuslikult leitakse end pigem korporatiivses pidevalt algavate haridusreformidega ühiskonnas.

 Millised on eesseisvad väljakutsed? Intervjuudes kõlasid erinevad teravad noodid, mis iseloomustavad Eesti ühiskonna hetkeseisu ning ühtlasi mõjutavad haridusmaastikku. Mõned kõlama jäänud märksõnad: killustatus ja lõhestatus, vähe usaldust ja koostööd, rahvastikuprobleemid, põlvkondadevahelised erinevused, mitmekesisuse puudus. Väga teravalt tajutakse olukorra üldist kriitilisust, isegi ohtlikkust.

Teisalt kantakse endas ka lootust: kriisist tullakse aruka toimimise korral välja; meil ei taheta muutuda - me peame muutuma või sureme välja.

Uute stsenaariumite koostamise valguses on kõnekas mõtestada visioonide olemasolu ja tähendust: meie kultuuri iseloomustab umbusk tulevikuplaneerimise suhtes ning see on iseloomulik nii ettevõtetele kui ka valitsusele - alahinnatakse visiooni sümboolset mõju. Stsenaariume on vaja, et nad motiveeriks, aitaks valikuid teha. Edasi lähevad need, kellel on tulevikuvaade, hääbuvad need, kellel seda ei ole. Stsenaariumid on peegel, mille najal hinnata, kuidas asju tehakse (3). 

Intervjueeritavad pööravad väga suurt tähelepanu koostööle ja selle vajalikkusele. Tõdeti, et hariduskogukond ei ole eriti strateegiliselt mõtlev kogukond: igaühel on oma viis, ei usuta, et otsustamisest midagi sõltub, otsitakse süüdlasi, lahendused ei huvita. Hariduskogukond peab sellest üle saama. Edasiminekuks on vaja enam diskussiooni, arutamist, osalust (Eelmaa jt 2008, 21-23)

2. Inimesed haridusstsenaariumidest ja hetkeseisust.
Haridusstsenaariumidele ja hariduse seisule ning perspektiivile hinnangu saamiseks küsitleti 21 inimest (neist 15 kõrgharidusega), kellele iga stsenaariumi kohta pakuti 5 stsenaariumi tekstist pärinevat põhiväidet ning paluti hinnata nenede realiseerumist.

Allolev joonis näitab positiivsete vastuste (105st võimalikust iga stsenaariumi jaoks) jaotumist stsenaariumide vahel.

22

Joonis 2. Kus oleme täna, 2008. (Eelmaa jt 2008, 35)

Kui intervjuudes kõlas enamasti läbi, et oleme liikumas Pidevalt algavate haridusreformide Eesti stsenaariumist Turuhariduse ja eliitkoolide Eesti stsenaariumisse, siis küsitlus näitab pigem, et oleme Rahvakoolide Eestist liikumas Õpi-Eestisse. Ühine joon on küll see, et madalast uuenemisvõimest oleme liikumas kõrgema uuenemisvõime poole, aga intervjueeritavad näevad erinevalt küsitletutest sidusa ühiskonna asemel lahutavat ühiskonda. (Eelmaa jt, 2008, 37)

Ka samal aastal küsitletud ca 60 üliõpilase hinnanguis olid kerges ülekaalus Õpi-Eestile iseloomulikud tunnused. (Sarv 2008).

See oli üsna optimistlik pilt. Teataval määral vastandus sellele stsenaariumide loomisega seotud inimeste intervjuudes avaldunu.

Nii võiks 2008. aasta taju kokku võtta lootusrikkuse ja pettumuse märke sisaldavana. Nagu väljendas üks intervjueeritu: Imet on vaja ja ühist ärkamist, ühist ilmutust: hariduskogukonna ... inimest ärkavad ühel päeval üles, silmad suured, selged - me peame kokku leppima, ühiselt tegutsema ja muutused toimima saama... seda ei juhtu. Meil ei ole diskussiooni, keegi ei võta vastutust, inimesed ei räägi omavahel.

2011. Eesti haridusstsenaariumid 2015: realiseerumine aastal 2011. Maris Crandall, Jekaterina Mištšenko, Kristiina Pahk, Kadri Pärn

 

Töös käsitletakse autorite vahel läbi arutatud ja kokku lepitud kriteeriumide alusel kõiki nelja stsenaariumi. Iga stsenaariumi analüüsi puhul on keskendutud hariduse eri aspektidele, kuid esitatud on ka ühiskondliku tausta lühivõrdlus. Analüüsis on lähtutud järgmistest kriteeriumidest:

1) suhtumine haridusse,
2) Eesti hariduspoliitika,
3) õpetaja ja õpetamine,
4) õpilase olukord,
5) koolivõrk,
6) tehnoloogia osatähtsus hariduses,
7) elukestev õpe.

Analüüsis on kasutatud hulgaliselt statistilist jm allikmaterjali (HTM, KOV jt kodulehed, ajakirjandus jm), et iga stsenaariumi tunnuste realiseerumist/ilmnemist tõendada.

Kokkuvõttes öeldakse:

Analüüsides nelja stsenaariumi, leidsime, et praegust Eestit kõige paremini kirjeldav stsenaarium on „Pidevalt algavate haridusreformide Eesti“. Ilmselt on see seotud majandusliku kriisiajaga Eestis ja terves maailmas. Nimetatud stsenaariumi järgi on Eesti lahutav ja madala uuenemisvõimega ühiskond, kus toimuvad pidevad haridusreformid, haridust omandatakse hirmus ääremaadele jääda, levinud on edukultus ja ühiskond on küllaltki ebastabiilne. Hariduspoliitikas tehakse järjest haridusreforme, mis on sageli läbimõtlemata. …Häid õpetajaid tuleb koolidesse vähe, õpetaja amet pole väga hinnatud. Koolikohustuse täitmine on suur probleem ning kool võitleb sotsiaalsete probleemidega. On vahe eliitkoolide ja tavakoolide vahel, nii tehnoloogilises osas kui ka õpetajate kvaliteedi poolest. Püüeldakse gümnaasiumihariduse ja ülikoolide (ka välisülikoolide) suunas, sest heitlikus ühiskonnas on see parim võimalus edu saavutada ja mitte olla mahajääja rollis.

Ilmneb ka teiste stsenaariumide üksikuid tunnuseid (nt spetsialistide kaasamine hridusotsustesse jne).

Õpi-Eesti suunas on võimalik liikuda, kuna Eesti on üldiselt e-sõbralik (e-riik, IT-haridus jms), riik panustab uuendustesse, luuakse innovaatilisi firmasid, mis saavutavad väljaspool riiki edu, võib leida heategevuslikke ettevõtmisi, otsedemokraatia on arenenud (e-valimised, foorumid). .... Lisaks on selle stsenaariumi järgi elukestva õppimise idee liikunud suurema hulga inimesteni, püüeldakse enesetäiendamise suunas. Seega võib väita, et palju on sellist, mis on Õpi-Eestile omane. Ometi usume, et see stsenaarium järgneva kolme aasta jooksul täielikult ei teostu, vaid  pigem on see saavutatav aastaks 2020 või hiljem. (Crandall jt 2011, 26)

2013. Nägemus eesti haridusstenaariumid 2015 ja haridus aastal 2013. Anneli Sepp, Priit Remmelgas, Mirjam Prints, Marjaana Järv.

 

Selles töös võrreldi 1997/98 a öeldut olukorraga 2013 ja toodi iga stsenaariumi juures esile hulgaliselt “täppiminekuid”, kuid ka palju ernevusi nii ühiskonnas kui hariduses.  Stsenaariumi “Rikaste-vaeste Eesti” tõekssaamine on omal moel kõige nukram. Seda näitab:

4  Ääremaastunud Eesti;

4  Üksteisele pidev „ärategemine“ nii poliitikas kui ühiskonnas tervikuna;

4  Võitlusest loobunud inimeste arvu kasv;

4  Olelusvõitlus, mis valitseb ka haridussüsteemis kui  võitjate haridus (eliitkoolid) versus kaotajate haridus (tavakoolid).

Kokkuvõttes nendivad autorid 2013 aasta vaates:

Õpikeskkonnast rääkides jõuame tahes-tahtmata olelusvõitluseni, mis valitseb Eesti haridussüstemis. See on võitlus eliit- ja tavakoolide vahel. Eliitkoolid on siin kas traditsioonilisemad ja orienteerunud niiöelda läbiproovitud akadeemilisele teadmisele või siis rakendavad uudseid progressiivseid õpitehnoloogiaid. Tavakoolide õpikeskkond on aga nii tehniliselt kui ka moraalselt vaesunud. …. Tavakoolide “teenindada” jäävad probleemsed õpilased, aga ka andekamad õpilased, kel pole avanenud võimalust või pole soovi eliitkoolis õppida. Sellise kirju kontingendi õppetöös on õpetajal pigem sotsiaaltöötaja-kasvataja roll, ning põhirõhk on õpilaste probleemide lahendamisel.

Eesti on Euroopa Liidu üks vaesemaid riike. Sotsiaalset heaolu ja solidarsust tõstvad väärtused on siinses neoliberaalses ühiskonnas tabu. Ühiskond on killustunud rikasteks ja vaesteks, puudub tugev keskklass. Riigis on infotehnoloogia kasutamine väga kõrgel tasemel, palju on vastava ala spetsialiste, ent tööturul üldiselt valitseb kvalifitseritud tööjõu puudus, seda ka lihtsamatel töödel. Üheks põhjuseks on siin see, et haridussüsteem ei arvesta tööturu hetkevajadustega. Teisest küljest on siin põhjuseks ka sotsiaalsed probleemid - paljud töökäed on lahkunud teistesse riikidesse, kus tööjõud on väärtustatud. Inimesed peavad täna, 2013. aastal haridust enda jaoks oluliseks, kuid kõrghariduse omandajate hulk on vähenenud, välja arvatud magistritasemel. Vähenenud on ka gümnaasiumisse astujate ja ka gümnaasiumite hulk, samas suureneb kutseharidust omanavadate õpilaste arv. Kutsehariduses on suur väljalangevus. Rakenduskõrgkoole pigem suletakse kui avatakse.
Kõrgharidusreform tõi meile aga tasuta kõrghariduse, kus kõrgharidust avalik-õiguslikus ülikoolis finantseerib riik ning õppetoetusi jagatakse vajaduspõhiselt.

Tänases Eestis peetakse oluliseks elukestvat õpet ning tööalastel täiendus- ja ümberõppekursustel osalemine läheb tõusujoones. Sellegipoolest valitseb täiendkoolituste turgu erasektor ning vaid vähedes ettevõtted saavad enda töötajatele lubada pidevat täiendõpet.

Kokkuvõttes on üliõpilaste tajutud ja kirjeldatud arengud küll mõnes aspektis innovatiivse Õpi-Eesti suunal, kuid see sundumus on viieteistkümne aasta jooksul, vaatamata e-riigile jmt ikka enam alla jäämas konservatiivse, korporatiiv-korruptiivse ühiskonna tajule.

2015. Talgujate mõttekoda.

Talgujad on rühm inimesi, kes juba kümmekond aastat regulaarselt kohtuvad regulaarselt virtuaalses rühmatöös klubilises (Võimaluste värava virtuaalklubi ehk V3), seminari, mõttekoja vm vormis arutledes rohkem või vähem filosoofilises laadis maailma ja Eesti asjade üle. Rühma tuumik osales 1980-90ndate aastate reformides (sh koolifüüsikute 3 aasta pikkuses mõttetalgu-protsessis) ja muudeski uuendusprotsessides, aga rühmas on professorite, emerituste kõrval ka hiljutisi magistrante-doktorante, lüürikutest-muusikutest psühholoogide-põllumeeste-füüsikuteni. Ühe oktoobrikuu (2015) mõttekoja teemaks sai stsenaariumid Eesti haridus 2015 ja tänapäev. Järgnev kajastab seda arutelu.

Täna haridusstsenaariume lugedes

Haridusstsenaariume lugedes on näha nende sobivust tänasesse, resoneerimist tänapäevaga. Nii näiteks kõnelevad kasvavast sidususest viimastel aastatel võimendunud kogukonna- ja hoolivus-ettevõtmised, kogukonnakoolide teke on seejuures eriti kõnekas. Õpi-Eesti ilmnebki selgemalt kogukondade tasandil. Elukestev õppimine ja õppivad organisatsioonid (sh koolid) ning innovatiivsuse populaarsus (sh tele-ekraanil) kõneleb õpi-ühiskonnast. Ometi tajutakse end olevat eelkõige korporatiiv-korruptiivse ühiskonna ja pidevate (haridus)reformide stsenaariumis, pigem võõrandavas kui kaasavas ühiskonnas, eriti viimastel aastatel.

Mõned arengud

Tundub, et esiteks tuleb eristada riigi (valitsuse), ühiskonna, organisatsiooni,  inimtasandit. Igal tasandil on näha nii sidusat-kaasavat ja uuenduslikku-väärtuselist kui korporatiiv-korruptiivset, halvustavat-välistavat käitumist-tegevust-väärtusi. Selle tõestuseks tuleb vaid jälgida avalikku meediat – näiteks ETV foorumeid ja Riigikogu istungeid, näoraamatu ja DELFI kirjust arvamuste-kommentaarride pildist rääkimata. Samad tunnused on ka seadusloomes, kus teadmispõhisusele[2] protsess, et asi edeneks.

Viimase ca 7-10 aasta jooksul on ilmne üha tugevnev võõrandumine “nende, ametnike” rolli ja “meie” – õpetajate jm vahel. Selle tunnuseks on valitsusväliste organisatsoonide, kodanikualgatuste “talumine” (muidu ei peeta meid demokraatlikuks ja kukume mõnes tabelis koha allapoole), aga nendega kui võrdväärsetega dialoogi eiramine, (kaas)otsustaja rollist ilma jätmine. Näiteks on kogu erakoolide (mis enamuses on MTÜd) finantseerimise saaga, õpetajate normkoormuste muutmine palgatõusu varjus jne, kus osapoolte kaasatus oli minimaalne.

Niisiis tuleks saavutada “õige” kaasava/eksklusiivse ja uuendusliku/konservatiivse vahekord kultuuris, hariduses jne. See on küsimus tasakaalust. Tasakaal selgub protsessis, kaasamine – on kas koostöö või – koosmäng (nagu orkestris).

Tudub, et seda tasakaalu on kergem saavutada omavalitsustes. Näiteks on setode-võrokeste omakultuurikeskne lähenemine. Kultuur on igikestev ja haridus on kultuuri osa. Paraku on kultuur (ja teadus, paljud asjad hariduseski) tänapäeval enamasti projektipõhine. Siin ilmutab end vastuolu pidevuse, kestlikkuse ja üksikprojektide kaose vahel.

Mõned mõtted põhjustest ja mõjuritest

Inimeste ja ka organisatsioonide rahulolematuse, pettumuse  taga võib seista seegi, et laulva revolutsioonini viinud ja 90ndate kaasalöömise-aja lootusrikkuse, innustuse ja tulevikulisuse liinid  on end ammendanud. Suur idee – iseseisvus – on teostunud., ka Euroopas ollakse end korralikult “sisse seadnud” – kes osanuks veel 25 aastat tagasi unistada viisavabadusest jmt.  

Haridusstsenaariumides kajastunud mõjuritele on lisandunud uued aspektid. Toome esile vaid mõne. Kõigepealt - käsuliin EÜ-st. Kuidas seda ka ei pehmendataks – algne hoiak – vaatame trende, kaalume – asendub sageli ettekirjutuste täitmisega. Seega on projektid, tellimused (sh uuringud) ja ekspertarvamused juba eos ahistatud. Muidugi võib mõnelgi juhul vastmeelne välis(?)mõju tuua kaasa olukorra, kus “välisvenlane” ühendab – meenutagem nt “fooliummütside” või värskemat migrantide probleemi ja nende vastukaja ühiskonnas. Välisabi (EÜ-st, Põhjamaadest jne) on võimaldanud paljude initsiatiivide. projektide elluviimise, samas aga võib viia näilise koostööni ilma sisemise ühtsuseta.

Välismõjurite kõrval pole väheolulsed ka nö sisemised mõjurid, eelkõige inimfaktor. Selle üheks aspektiks on ühiskonnas toimuv loomulik vananemine – 80-90ndate romantikute-entusiastide-idealistide põlvkond hakkab asenduma nendega, kelle ainus tunnetatud keskkond on iseseisev Eesti. Ühelt poolt vajavad-soovivad nad olla kaasatud, olla oma asjade üle otsustajad, teisalt tulla eluga toime oma kultuuris, kogukonnas. Kõigil neil mõjuritel võib, olenevalt konkreetsest situatsioonist olla nii edendav kui konservatiivne, nii kaasav kui eksklusiivne, võõrandav mõju.
 

Mõjurite lisandumine 
– Välismõjurid. Eelkõige EÜ “käsuliin” (otsene või kaudne või käsuliinina tõlgendatud).  See võib olla mõnes suunas toetav (nt ülikoolide teadusprojektide rahvusvahelisuse, koostöö nõue), samas aga ka piirav. 
“Välisvaenlane konsolideerib” – toimub seesmise potentsiaali mobiliseerimine, koosmäng.
Samas välisabi (selle tingimused) võib viia  näilise koostööni, ilma sisemise ühtsuse ja tegeliku koosmänguta.
Sisemõjurid.Inimfaktor. Eelkõige  inimese tegelik kaasatus, sisuline osalus. Omakultuur ja kogukonnad - nii ruumilised (nt küla) kui väärtuspõhised (nt heategevuslikud) kui sidususe faktor.



Lisandunud ja muutunud mõjurite kõrval võib märgata ka mõju-telgede hargnemist. Näiteks sidusus, mis iseenesest peaks tähendama koostööd võib olla näiline, sisuline koostöö on asendunud deklaratiivse, formaalse koostööga, mis pole jätkusuutlik. Ajutised, lühiajalised (äri-, teadus-,  arendus- jm) projektid  on võimalikuks näiteks.

Hargnemist tuleb tõdeda ka innovatiivsuse ja väärtustega seoses. Näiteks - kui veel 30 a tagasi oli ausus ja usldusväärsus kaheldamatud väärtused, siis tänapäeval näivad need teatava hulga kodanike jaoks muutuvat iganenuks. Tasub vaid mõelda viimase aastakümne JOKK-skeemidele riigi ladvikus. Samalaadne hargnevus toimub rahvuslike, kõlbeliste väärtustega ja muudeski sfäärides. Kõrghariduse rahvusvahelisustumine, ülikoolid maailma tippülioolide reas on ju rahvuslikku uhkust kõditav. Aga sellega kaasnev ülikoolide ikka ingliskeelsemaks muutumine (mis, muide, vastandub konstitutsioonile!) – kas ei lõhu see meie oma kultuuri enam kui mõnisada või tuhatkondki immigranti.  Ka kõrgel innovatiivsusel on oma hargnevus: uuendused uuenduste pärast, tehnoloogilised (sh sotsiaalsfääris) või uuendused, mis peavad silmas rahva ja ühiskonna jaoks olulisi kaugeid perspektiive.

Eespoolkirjeldatud lahknemiste põjuseks on küllap see, et demokraatlik vaba ühiskond on suhteliselt noor, inimese ja ühiskonna küpsemine vabaduste väärikaks kasutamiseks võtab kindlasti palju enam aega. Paraku – ega nö vanad demokraatiadki vastuoludest vabad ole.

Mõju-teljed  
“Telgede” hargnemine
Sidusus-võõrandavus – formaalse, deklaratiivse koostöö versus koosmängu, inimesest lähtuva koostegevuse aspekt; inimese tasandil – äng versus rõõm eneseloomisest ja panustamisest; välismõjude aspekt (sh konkurentsi aspekt).
Innovatiivsus-konservatiivsus  ja väärtuste iseloom – deklaratiivse ja tegeliku vastandumine; aususe, usaldusväärsuse vastandumine isiklikule kasule.

 

 

Uuetest ohtudest – uuest väljakutsest

Vaadates eespool esile toodud mõele muutusele, mida viimase aastakümne arengud on toonud, tuleks küsida – kas on joonistumas välja mingid ohud, uus ohustsenaarium, mille ettenägemine aitaks vältida valesid otsuseid. 

Esimeses lähenduses tundub ilmnevat järgmine ohustsenaarium. Selle taustaks on välisegurina ikka suurem üleilmastumine ja sisetegurina – püüd välisega kohaneda, reageeriv seisund.

Uus (ohu)stsenaarium
Eesti – konkurentsivõimeline monstrum seestpoolt, tegelikult – liivaterake suurte riikide tallal, omaenese rikkuse mahamängija. 
Hariduses – monstrumülikoolid/koolid – liivaterakased suurte ülikoolide projektisabades,  omaenese rikkuse (paljusus hariduses jm) mahamängija.

 

Ehk on ilmnemas üldse teadvustamata allhoovused … selle taga seisavad nö massiväljalised mõjurid … üldine ärevus, äng kui ühiskondliku teadvuse peale mõjujad, millel polegi niisugust loogilise tekstina kirja pandavat loomust (Nt No99 “kõntsa-näidend”).


Seda enam on vajalik tasakaalu otsimine/loomine ühelt poolt otstarbekuse ja teiselt poolt paljususe kui loomingu, innovatsiooni allika vahel. Seda ka hariduses.
Uus aeg on keerulisem kui oleta(si)me – seda ohtlikum on selle lihtsustamine nt konkurentsivõimele. 

 

Lõpetuseks

Põletav küsimus, mis on Eesti järgmine suur eesmärk, hakkab vastust saama. Viimase aja debatid on lauale pannud lausa kaks pilti unistuste Eestist. Ühte sihiseadet võiks nimetada edasi Euroopasse, teist tagasi Eestisse. Kumbki pole märgi otsijate ega muude tarkpeade looming, need on välja kasvanud elust enesest. (Heidmets 2015)

Ühiselt tehtav haridustegu  peaks olema  läbiv  teema  kogu  aega ja  igal pool – kogu Eestis. Ehk teiste sõnadega –  kogu Eestimaal ja  kogu aeg peaks  realiseeruma  see ... ainsana jätkusuutlikuks  kiidetud  stsenaarium, mille nimeks selle koostajad panid Õpi-Eesti (Interaktiivne ühiskond).

Ühiskujutlus  oleks see, milles igaüks määratleks  enese  sellesse panustajana, mitte ei otsiks teistega mingeid imetillukesi „kokkupuutepunkte“ või „ühisosa“ ja üritaks seal oma erahuvisid parimal moel realiseerida  (loe: asja enda poole kallutada).
Kolm  koos toimimise  „võimalikkust“ oleks
KoosTÖÖ: Nagu töö definitsioon ise juba ütleb, on siin tegemist  inimeste sihipärase tegevusega, mille tulemuseks on  mingi produkt. 
KokkuMÄNG: Mäng teatavasti  ei ole  produktile suunatud. Marxil on ideaalettekujutus ühiskonnast, kus  töö on transformeerunud  inimese loomejõudude vabaks mänguks. 
ÜhisELUTEGEVUS: kogu Universumit hõlmav  kõigi ja kõige  omavaheline seotus. (Ruttas, 2015a) 

Lõpetuseks tasub mõelda järele haridusstsenaariumide lõppjärelduste viimase punkti üle:  Ühiskonna seisundi pidevast analüüsist ja võimalike tulevike kavandamisest avalikkuse osavõtul võiks kujuneda oluline sotsiaalne tehnoloogia liikumisel "Õpi-Eesti" suunas. Uusi sotsiaalseid tehnoloogiaid arendava ja valdava ühiskonna tekkimist võiks oodata mitte varem kui aastal 2010. Kirjeldatud arenguprotsesside käivitamiseks peab olema tagatud Vabariigi Presidendi ja peaministri isiklik ning Riigikogu ja valitsuse kollektiivne toetus. (Loogma jt 1998)

Vajadust ja võimalust selliseks ümbermõtlemiseks pakuvad tärkavad initsiatiivid – Jääkeldri protsess, Meie Eesti talgud, Arvamusfestivalid jpm ning uusimana – uue ühiskonna loomise arutelu-protsess. Saale Kareda (2015): Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda. 

Sotsiaalsete tehnoloogiate avastamine-õppimine-kasutamine on alles lapsekingades. Ehk vajab see uuendust a la Internet üksikute arvutite asemel?

Siin võibki vast määravaks saada see, kas  kunstlikult ärgitatavad muutused (artifikatsioon) on  orienteeritud  eesmärgile või  vahendile. Esimesel juhul  on  innovatsioon suunatud ühiskonna arengule, teisel - vanade vahendite väljatõrjumisele  uute  poolt (nt tehnoloogilisele uuendusele).

Allikaid

Aarna, O. (2005). Haridusstrateegiline protsess Eestis ja Eesti Haridusfoorum. RiTo 11. Tallinn: Riigikogu. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11152 (22.11.2015)
Crandall, M; Mištšenko, J; Pahk, K; Pärn, K. (2011). Eesti haridusstsenaariumid 2015: realiseerumine aastal 2011. Kooperatiivne projekt. Tallinn: TLU KTI.
Eelmaa, P; Jeedas, P; Jämsa, M; Ojala, K. (2008). Eesti haridusstsenaariumid 2015. Kooperatiivne projekt. Tallinn: TLU KTI.
Eesti Haridusfoorum ’96 otsused. (1997). Tallinn.
Eesti hariduskontseptsioon. Eelnõu (1997). Tallinn: Haridusministeerium.
Eesti haridusstrateegia.(1998). Eelnõu. Tallinn: Haridusministeerium.
Eesti tulevikustsenaariumid : üleriigiline territoriaalmajanduslik planeering "Eesti 2010". (1997). Toim. Garri Raagmaa, Erik Terk. Tallinn, Tartu: Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Eesti Tuleviku-uuringute Instituut - http://www.eti.ee/user_upload/eesti2010.pdf (29.10.2015)
Estonia’s Education Scenarios 2015. May 2, 1998. The 21st Century Learning Initiative. http://www.21learn.org/activities/events/estonias-education-scenarios-2015/
Heidmets, M. (2015). Sellist Eestit tahtsimegi. Postimees 14.12.2015. http://arvamus.postimees.ee/3429705/mati-heidmetsa-essee-sellist-eestit-tahtsimegi.

Iljinskaja, L. (2014). Üldhariduskoolide valmisolek HEV-õpilase tulemusliku õppimise toetamiseks juhtkonna liikmete hinnangutes. TLÜ KTI.
Kareda, E, Kornel, V; Kreitzberg, P; Loik, R; Sarv, E-S; Vernik, E-M; Vooglaid, Ü. (koost). (1988, 1989). Eestimaa haridusplatvorm. Tallinn.
Kareda, S. (2015). Uue elamisväärse ühiskonnakorralduse loomiseks on vaja liikuda konkurentsiühiskonnast koostööühiskonda. 31. 08.2015. http://www.uusyhiskond.org/alkeemik.html (10.12.2015)
Kommentaarid. ... epl.delfi.ee/news/arvamus/tootukassale-tuleb-anda-lisaulesanded-ja-uus-nimi?id=73193037&com=1®=0&no=0&s=1

Kosow, Hannah; Gaßner Robert. (2008).  Methods of future and scenario analysis Overview, assessment, and selection criteria. Bonn: Deutsches Institut für Entwicklungspolitik.  https://www.die-gdi.de/uploads/media/Studies_39.2008.pdf  (28.11.2015)

Loogma, K, Ruubel, R, Ruus, V, Sarv, E-S, Vilu, R . (1998). Eesti haridusstsenaariumid 2015.  Tallinn (2 trükki, sama ka vene ja inglise keeles)
http://www.ise.ee/dokumendid/stsenaariumid.htm
Loogma, K. (1998). Tuleviku-uuringud kui teadusala. Koost K Loogma Tuleviku-uuringud: metodoloogiline vaatepunkt. Tallinn: Tuleviku-uuringute Instituut, 6 – 14.
Loogma, K. (1999). Arendusprojektid hariduse, arendustegevuse ja kultuuri valdkondades. Koost K Loogma Tuleviku-uuringud: rakenduslik vaatepunkt. Tallinn: Tuleviku-uuringute Instituut, 6 – 14.
OECD:  Riikide hariduspoliitilised ülevaated. Eesti. (2001). http://www.eays.edu.ee/aja/media/BAPP/materjalid/Eesti%20hariduspoliitika%20ylevaade.pdf
Okk, G. (2015). Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ja tegevussuundade raport. Lõppraport, august 2015.
https://riigikantselei.ee/sites/default/files/riigikantselei/strateegiaburoo/eutarkvt_loppraport.pdf
Reps, Mailis. (2004). Hariduse osa teadmistepõhises Eestis. RiTo 9. Tallinn: Riigikogu. http://www.riigikogu.ee/rito/index.php?id=11288&highlight=kaalutluste&op=archive2  (3.12.2015)
Ruttas, V. (2015a). Ühistest kjutlustest ja tegudest. https://www.scribd.com/doc/286251245/Uhistest-kujutlustest-Ja-tegudest
Ruttas, V. (2015b). Miks head õpetus ignoreeritakse. https://www.scribd.com/doc/288190283/MIKS-HEAD-OPETUST-IGNOREERITAKSE
Ruttas, V (2015 c).  Fiktiivdemonstatiivsete produktide eluilmas. https://www.scribd.com/doc/288844133/FIKTIIVDEMONSTRATIIVSETE-PRODUKTIDE-ELUILMAS
Ruttas, Valdo. (2015). Konservatiivid ja haridusuuendus. https://www.scribd.com/doc/289892219/  (25.11.2015)
Saarts T. (2002). Kas teine Eesti on olemas? - http://www.emor.ee/kas-teine-eesti-on-olemas/  (5.12.2015)
Salmon, G. (2006). E-õppe tulevikustsenaariumid.  http://uudiskiri.e-ope.ee/?p=8924  (8.12.2015)
Sarv, Ene-Silvia (2005). Haridusfoorum - looja või "mahavaikitav hääl"" hariduses . Raina Vürmer (Toim.). 21. sajandi haridus - kas haridus kõigile? EHF 28. ja 29. jaanuar 2005, Tallinn, ettekannete ja artiklite kogumik (53 - 64). Tallinn: Eesti Haridusfoorum.
Scenarios: An Explorer's Guide. (2008). Shell International BV.
http://s05.static-shell.com/content/dam/shell/static/future-energy/downloads/shell-scenarios/shell-scenarios-explorersguide.pdf
Sepp, A; Järv, M; Prints, M; Remmelgas, P. (2013). Nägemus Eesti haridusstsenaariumid 2015 ja haridus aastal 2013. Kooperatiivne projekt. Tallinn: TLU KTI.

Slaughter, R. (2011). Introduction.  Education for the Twenty First Century Revisited. http://richardslaughter.com.au/wp-content/uploads/2008/04/E21C2_Intro_2011.pdf
Slaughter, R.   (2008). Futures Education: Catalyst for Our Times.  Journal of Futures Studies, February 2008, 12(3): 15 – 30.   http://richardslaughter.com.au/wp-content/uploads/2008/04/fe_catalyst2_jfs_final.pdf
Tulevikutrendid. Maailm ja Eesti. (1997). Tartu/Tallinn: TUI
Õppiv Eesti. Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu ettekanne Riigikogule (19. veebruar 1998). Tartu-Tallinn. [2] Viis võtmeala, -valdkonda – Senge 1990, 2000 ….

KristaLoogmaElukestva õppe strateegia üks keskne strateegiline eesmärk taotleb õpikäsituse muutust kõigis hariduse allvaldkondades. 

Strateegias hõlmab  õpikäsituse mõiste „…arusaama õppimise olemusest, eesmärkidest, meetoditest ja erinevate osapoolte rollist õppeprotsessis“ (Eesti elukestva õppe strateegia, lk23) ning muutused õpikäsituses tähendab, et „iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, kriitilist mõtlemist, loovust ja ettevõtlikkust arendavat õpikäsitust rakendatakse kõikidel haridustasemetel ja õppeliikides) (Eesti elukestva õppe strateegia, lk 7).

Üheks kõikehõlmavamaks uuringuks, milles õpikäsitust on konkreetselt mõõdetud, võib pidada TALIS–uuringuid (2008 ja 2013). Nende põhjal saab teha mitmeid järeldusi selle kohta, kuidas on lood õpikäsituse ja selle rakendamisega Eestis, ja seda ka võrreldes teiste uuringus osalenud riikidega. Õpikäsituse osas on TALIS mõõtnud kahte aspekti: esiteks, õpetajate pedagoogilisi veendumusi ehk uskumusi  selle  kohta, milline tõhus õppimine on; ja teiseks õpetajate praktikaid, st milliseid õpetamispraktikaid nad tundides peamiselt rakendavad.  TALIS (2008 ja 2013) uuringutes on uuendusliku õpikäsitusena mõeldud selliseid õpetamispraktikaid, mille puhul õppija aktiivsus on õppimisel keskne. TALIS 2008 mõõtis lisaks ka nn „õppijakeskseid“ praktikaid, mis osaliselt kattusid aktiviseerivate praktikatega.

Alljärgnev tabel annab ülevaate konkreetsetest tunnustest, mille abil õpikäsitust kui praktikat mõõdeti.

Tabel 1.

  Tunnused, mille abil mõõdeti
  TALIS 2008 TALIS 2013
struktureeritud õpetamispraktikad (traditsioonilised)

  • õpetaja teatab õpilastele selgelt õpieesmärgid
  • vaatab koos õpilastega läbi nende kodutööd
  • tunni alguses esitab lühikokkuvõtte eelmisest tunnist
  • kontrollib oma õpilaste töövihikuid
  • õpilastele küsimusi esitades kontrollib, kas nad on ainest aru saanud.
  • teen kokkuvõtte hiljuti õpitu sisust.
  • annan erinevaid ülesandeid õpiraskustega õpilastele ja/või neile, kes kiiremini edasi jõuavad.
  • annan ülesandeid, mis näitavad, miks uus teadmine või oskus on vajalik igapäevaelu või töö jaoks.
  • lasen õpilastel praktiseerida sarnaseid ülesandeid, kuni tean, et kõik õpilased on mõistnud õppeaine sisu.
  • kontrollin õpilaste töövihikuid või kodutöid.
aktiviseerivad/

uuenduslikud praktikad

 
  • Töö rühmades: Õpilased töötavad väikestes rühmades, et lahendada ühiselt probleem või ülesanne 
  • Pikemad projektid: Õpilased töötavad projektide kallal, mille teostamiseks kulub vähemalt üks nädal
  • IKT: õpilased kasutavad IKT vahendeid projektide või klassitöö jaoks
õpilastele orienteeritud/õppijaid arvestavad praktikaid

  • õpilased töötavad väikestes gruppides, et lahendada ühiselt probleem või ülesanne
  • annan õpiraskustega õpilastele ja/või neile, kes kiiremini edasi jõuavad, erinevaid ülesandeid
  • palun oma õpilastel soovitada või aidata kavandada tunni tegevusi või teemasid
  • õpilased töötavad võimete alusel moodustatud rühmades
 

Eeldada võiks, et  kaasaegsed, konstruktivistlikud veendumused õppimise olemuse kohta, st uskumus, et õppimine on eelkõige teadmiste loomine, mis toimub õpetaja kui juhendaja toel, on seotud ka vastavate praktikatega ehk siis selliste praktikate ja õpetamismeetoditega, mis tuginevad õppijate endi aktiivsusele õppetöös. Tegelikult aga ilmnes lahknevus pedagoogiliste veendumuste ja praktika vahel mõlemas TALIS uuringuvoorus. Kuigi Eesti õpetajad on veendunud uuendusliku, konstruktivistliku õpikäsituse pooldajad, kasutatakse klassis siiski valdavalt traditsioonilisi õpetamispraktikaid, st tugevalt struktureeritud tavakohast õppetundi, õpilaste soove ja eripärasid arvestatakse tagasihoidlikult ning õpilastele pakutakse väheseid võimalusi loov- ja  projektitööks. (Loogma jt., 2009). Sama nähtus ilmnes ka TALIS 2013 uuringus.

Selline tulemus sunnib küsima, miks on see nii, ehk teisisõnu: millised asjaolud takistavad rakendamast aktiviseerivaid meetodeid?

TALIS-uuringud ei anna sellele küsimusele ammendavaid vastuseid, kuid mõningad tendentsid kerkisid siiski esile. Esiteks, varieeruvus õpetamispraktikate kasutamisel on väga suur nii riikide, koolide kui ka õpetajate vahel. Koguvarieeruvusest suurim osakaal on aga õpetajate-vahelisel varieeruvusel, ehk siis koolikeskkonna ja riiklike faktorite mõju praktikate kasutamisele on tunduvalt väiksem kui individuaalse õpetajaga seotud asjaoludel.  Samuti kasutavad õpetajad paralleelselt/kombineerituna erinevaid praktikaid.

Teiseks, mitte ainult Eestis, vaid ka paljudes teistes TALIS riikides on aktiviseerivate praktikate kasutamine seotud õpetatava ainega: nimelt rakendavad matemaatika- ja loodusainete õpetajad ning humanitaarainete õpetajad suure tõenäosusega vähem aktiveerivaid meetodeid kui teiste ainete õpetajad (Loogma, 2014, tsit OECD 2014: 158). Kolmandaks torkab silma, et mõningad õpetajate enesetäiendamise viisid on sellest seisukohast tunduvalt tõhusamad kui teised: aktiveeriva praktika kasutamise tõenäosus kasvab, kui õpetajad osalevad uurimistöös oma professionaalse huvi valdkonnas, teevad vaatlusvisiite teistesse koolidesse ja osalevad mentorluses või kolleegide juhendamises.  Neljanda üldtendentsina on pea kõikide TALIS-e riikide puhul näha, et mida paremaks on õpetajad hinnanud klassikliimat, seda suurema tõenäosusega rakendavad nad tööd väikestes rühmades. (samas).

Sellest võib järeldada, et õpetajad kasutavad ja kombineerivad õpetamispraktikaid vastavalt õpetamise kontekstile. Uskudes küll enam konstruktivistlikku lähenemisse, ei vastandata seda aga teadmiste otseülekandele, mis tähendab, et ka paindlikud lähenemised on võimalikud.

Kokkuvõtteks

    • usk konstruktivistliku õpikäsituse eelistest on vajalik, kuid mittepiisav eeldus uuenevate õpetamispraktikate rakendamiseks. Lõhe veendumuste ja praktika vahel on leidnud kinnitust pikema aja jooksul. Millised on aga rakendamise barjäärid (raha, institutsioonid?) pole lõpuni selge
    • ei ole ühemõtteliselt head/halba praktikat, on sobivad/ebasobivad praktikad
    • uuenev/uuenduslik õpikäsitus praktikas on konstruktsioon, strateegia õpetamisel ja õppimisel, mis sõltub õpetamiskeskkonnast (aine, õppijad jpm tingimused)
    • uuenev/uuenduslik õpikäsitus  ei pea traditsioonilist lähenemist tingimata „aia taha viskama“; teatud õppimise kontekstis võib see tõhus olla (nt abstraktsete kontseptsioonide selgitamine)
    • Kuigi TALIS’s „esindasid“ uuenduslikku praktikat juba ammu tuntud meetodid (rühmatöö, projektitöö, IKT õppetöös), tähendab nende kasutamine uutmoodi õppimist
    • aktiviseerivad praktikad „töötavad“ paremini andekate laste, aga halvemini õpi- ja käitumisraskustega õpilaste puhul
      • Kriitilised väljakutsed:
        •  matemaatika- ja loodusainete õpetamine uuenduslikel viisidel
        • käitumis- ja õpiraskustega õpilastega toimetulek. Nende kõrge osakaal klassis on suur väljakutse nii õpetajale kui koolile uueneva õpikäsituse ja aktiviseerivate praktikate rakendamisel
        • tõhusate, koostöiste  õpetajate enesetäiendamisviiside tagasihoidlik kasutamine. TALIS andmetel on kõige tõhusamad õpetajate koostöised enesearendusviisid: vaatlusvisiidid teistesse koolidesse, koostöös tehtud uurimistööd, vastastikused tunnikülastused, mentorlus,  jm. nn kõrgetasemeline professionaalne koostöö. Paraku kasutatakse neid kõige vähem. Miks? Mis on peamisteks takistusteks?

 


 

Allikad

    • Eesti elukestva õppe strateegia 2020. URL: http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=12589 (20.12.2014)
    • Krista Loogma, Viive-Riina Ruus, Leida Talts, Katrin Poom-Valickis (2009) Õpetaja professionaalsus ning tõhusama õpetamis- ja õppimiskeskkonna loomine. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS tulemused
    • Loogma, K (2014). Õpetajate praktika ja klassikeskkond. Ülle Übius, Kairit Kall, Krista Loogma, Meril Ümarik (2014) Rahvusvaheline vaade õpetamisele ja õppimisele. OECD rahvusvahelise õpetamise ja õppimise uuringu TALIS 2013 tulemused, lk 112-133
    • OECD. (2014). TALIS 2013 Results: An International Perspective on Teaching and Learning. OECD Publishing. http://dx.doi.org/10.1787/9789264196261-en

Algatuse Huvitav Kool mõttekonkursile esitatud esseede põhjal ning mõttekodade tulemusena on välja kujunenud loend tegevustest, mida on võimalik teha igas koolis ning millesse on võimalik kaasata lisaks õpilastele ja õpetajatele ka lapsevanemaid ja kooli toetajaid – haridussõpru. Tegevused ei eelda põhjalikke muutusi, pigem asjatundlikku läbimõtlemist, keskendumist olulisele, selgust ja avatust. Tegevused toetavad koolide omanäolisuse veelgi enamat esile toomist kolmes suunas – pingutus, valikud ja avatus.

Eesti Haridusfoorum korraldab reedel, 14. novembril Tartu Ülikooli Narva Kolledžis suurfoorumi pealkirjaga "Haridusuuendajate kokkutulek", mis sel korral kutsub üles kaasamõtlema haridusuuenduslikel põhimõtetel tegutsevate organisatsioonide, liitude ja mõttekodade esindajaid.

Haridusuuendajate kokkutuleku eesmärgid on kirjeldatud allpool ning päevakavaga on võimalik tutvuda SIIN.(uuendatud 13.11)

Foorum on osavõtjatele tasuta. Osavõtuks palume registreeruda 7. novembrini SIIN: http://goo.gl/saIEaU

Foorumit aitab korraldada Tartu Ülikooli Narva Kolledž.


Tallinnast ja Tartust saab 14.novembril foorumile ja tagasi ühise bussiga. Andke palun aegsasti teada, kui olete transpordi saamisest huvitatud e-posti teel: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Kirjas palun täpsustada soovitud marsruuti:

  • 1) soovin kasutada ühist bussi Tartu - Narva foorum - Tartu
  • 2) soovin kasutada ühist bussi Tallinn - Narva foorum - Tallinn

"Haridusuuendajate kokkutuleku" taust ja eesmärgid


Eesti elukestva õppe strateegia viie põhieesmärgi seas on kaks olulist, omavahel seotud sihti. Esiteks, muutused õpikäsituses, mis kõige üldisemalt tähendab et iga õppija individuaalset ja sotsiaalset arengut, kriitilist mõtlemist, loovust ja ettevõtlikkust arendavat õpikäsitust rakendatakse mistahes õppimiskeskkonnas erinevatel eluetappidel lasteaiast täiendkoolitusteni. Teiseks, pädevad ja motiveeritud õpetajad ja õppeasutuste juhid, kelle tööd hinnatakse tulemuste järgi ja tasustatakse vääriliselt. Hilisemad avalikud arutelud on näidanud, et nende eesmärkide tähendusväljad on laiad ja sisaldavad vägagi erinevaid arusaamu nende eesmärkide tähendusest, eriti aga võimalikest viisidest, kes ja mida selleks (uutmoodi) peaks tegema.
Foorum EHF´ 2014 tahab leida ideid ja pakkuda lahendusi, kuidas nende strateegiliste sihtide saavutamist oleks võimalik toetada kas siis riiklike programmide, koolide arengukavade, õpetajate jõustamise, horisontaalse koostöö jm kaudu.
EHF´2014 on interaktiivne, peamiseks meetodiks on rühmatöö, tulemuste kokkuvõtted ja tagasisidestamine. Foorumi töö sisendiks on haridus-ja teadusministri ettekanne strateegia teotusprogrammide kohta ning 2-3 teemat avavat ettekannet.

Siit näed vanemaid uudiseid.

 „Haridusfoorum – osalusdemokraatia vabalava"

30. oktoobril 2015
Tartu Ülikooli aulas (Ülikooli 18)

KAVA

I osa

10.30 – 11.00     Tervituskohv
11.00 – 11.10     Foorumi avamine. Reet Laja, Eesti Haridusfoorum
11.10 – 11.20     Muusikaline tervitus
11.20 – 11.50     Ene-Mall Vernik-Tuubeli ja Olav Aarna ettekanne „Ülevaade Eesti Haridusfoorumi tegevusest 1995 – 2015 ja vaade tulevikku“
                               Martin Saar EHF hariduslistist
                               Ettevõtja monoloog
11.50 – 13.00     „Milline on Eesti haridus 2015?“
1997 aastal ennustasid neli EHF liiget Eestile nelja arengustsenaariumit: a) õpiühiskond, b) korporatiivne ühiskond, c) rahvusühiskond ja d) turuliberaalne ühiskond. Milline neist on täide läinud? Arutlevad Viive-Riina Ruus, Ene-Silvia Sarv, Krista Loogma, Maria Erss, Ülle Luisk, Priit Kruus, Martin Saar jt.
Priit Kruusi monoloog Õpetaja Tammiku rehabiliteerimise teemal.
13.00 – 13.30     Haridusministrite arutelu Eesti haridussüsteemi käekäigust
Paneelis osalevad 20 aasta jooksul ametis olnud haridusministrid. Tõnis Lukas, Mait Klaassen jt.
*Igal panelistil palutakse teha kolm ettepanekut Eesti elukestva õppe strateegia 2020 eesmärkide saavutamiseks.
13.30 –13.50      Haridus- ja teadusministeeriumi tervitus. Mart Laidmets
13.50 – 14.00     Tartu Ülikooli rektori tervitus. Volli Kalm
14.00 – 15.00     Lõunavaheaeg

II osa
15.00 – 16.10     Töötoad – Vaba lava
Arutlusdemokraatia klassiruumis – kolmes auditooriumis toimuvad samaaegselt uuenduslikud ja põnevad ühiskonnaõpetuse vabalavatunnid põhikooli- ja gümnaasiumi klassidele. Järgnevad õpetaja kommentaarid tunnile.
Töötubasid koos õpilastega viivad läbi:
Jüri Jekimov, Kristjan Jaak Petersoni Gümnaasiumist. Kas Eesti on kaks Eestit. 
Veronika Kim ja Jana Jõgeva, Tartu Annelinna Gümnaasiumist. Ajalootund 1934. aasta riigipöördest. 
Mihkel Laar, Raatuse Koolist.  Mesopotaamia (Tänapäeva Süüria ja Iraaki alade asustamine, rahvaste rändamised. Piirkonna olulisus tollel hetkel ja tänapäeval)
Igas töötoas on kõrvalseisev vaatleja, kes hiljem suures saalis töötoa ideid reflekteerib ja edasi arendab.
16.10 – 16.50     Sõnavõtud TÖÖTUBADE kokkuvõtteks
·         Prof. Raivo Vetik, Ene-Mall Vernik
·         Prof. Emeritus Viive-Riina Ruus,  Ene-Silvia Sarv
·         Prof. Voldemar Kolga, Juta Hirv
16.50 – 17.10     Europarlamendi liige Marju Lauristin „Eesti haridusuuendustest Euroopa Parlamendist vaadatuna“  
17.10  – 17.50    Päeva lõpetuseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Mart Laidmets ja õpetajaosakonna juhataja Kristi Mikiver ettekanne Elukestva õppe strateegia (EÕS) rakendusprogrammide praeguse seisu ja arengute teemal
17.50                     Vastuvõtt foorumist osavõtjatele
















1. Haridusfoorumi tekkelugu
1.1. Eesti NSV õpetajate kongress, 26.-27. märts 1987 – uuendusliku liikumise algus. Kujunesid välja töörühmad, kes püüdsid teoreetiliselt põhjendada ENSV hariduseksperimendi vajalikkust ja seda ka ellu viia. Tegemist oli haridusreformi algatamisega altpoolt ja juhtimisega ülalt.

1.2. Eesti hariduse mõttetalgud, haridusplatvorm ja haridustöötajate konverents. Vabariigi haridusminister E. Gretškina avas 12. mail 1987 Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis esmakordse ürituse Eesti NSV kooliloos – ekspertnõupidamiste sarja üldhariduse küsimustes. Ilus maakeelne nimi – mõttetalgud – leiti siis, kui esimene voor oli juba seljataga; autorlusele pretendeerivad L. Võhandu ja I. Trikkel.

Mõttetalgute korraldus oli tähelepanuväärne: ekspertnõupidamiste, omamoodi referendumi omapäraks on spetsialistide ja asjahuviliste laia ringi kaasamine pedagoogika kitsaskohtade kriitikasse ja lahendamiskatsetesse. Mõttetalgute idee algatajaile tundus see vajalikuna vähemalt kolmel põhjusel:

1) hariduselus kujunenud olukord tuleb teadvustada ulatuslikult ja kõigis sotsiaalsetes kihtides;
2) kavandatav hariduseksperiment nõuab väga suuri jõupingutusi kõigil tasandeil, mis eeldab üldsuse informeeritust, toetust ja abi;
3) üldhariduse kvaliteet, tema erinevad puudused ja nüansid võivad üldhariduse "tarbijaile" mõnikord paremini kätte paista kui üldhariduse andjaile-korraldajaile endile (suletud süsteemis võib kergesti tekkida rutiin).

Ekspertnõupidamiste idee arendas välja töögrupp koosseisus A. Eglon, M. Kadakas, M. Lauristin, P. Lepik, H. Liimets, M. Remmelgas, V.-R. Ruus, E.-S. Sarv, I. Unt, S. Õispuu.

Eksperttöö metoodikate ja protseduuride autoriteks, ühtlasi mõttetalgute läbiviijateks kohapeal olid Kvalifikatsiooniinstituudi juhtimiskonsultandid T. Elenurm, A. Saame, I. Preeks, K. Petti. 

Kokkuvõte mõttetalgutest vt “Mõttetalgud üldhariduse harimiseks”. P. Lepik, M. Remmel, E.-M. Vernik, I vooru reproduktiivne kokkuvõte. Nõukogude Õpetaja, 29. mai 1987. a.
Mõttetalgutele järgnes hariduskontseptsiooni koostamine, selle arutelu 1988. aastal haridustöötajate konverentsil ning haridusplatvormi sõnastamine („Eestimaa haridusplatvorm“. Koostajad E. Kareda, V. Kornel, P. Kreitzberg, R. Loik, E.-S. Sarv, E.-M. Vernik, Ü. Vooglaid. VÕT 1989) 

1.3. Mais 1994 haridustemaatilised arutlused (haridusseminar) Haridustöötajate Koolituskeskuses. Nimetatud diskussioone läbis demokratiseerimise idee. Kuid oli tekkinud ka ohutunne, et nendel üritustel räägitu ei leia väljundit ametlikku hariduskorraldusse. Ei olnud selge, kellega võiks/tuleks arutada haridusküsimusi ja kuidas saada ühe laua taha neid, kes peaksid haridusotsustustes kaasa rääkima. Tõdeti, et Eesti arengu sõlmküsimus on hariduse ja teaduse arengukava. Ükski tõsiselt võetav erakond ei saa välistada oma programmist haridusküsimusi.

Eneselegi märkamatult hakkasid haridusseminarist osavõtjad kavandama hariduskonverentsi.

1.4. Ettepanek kultuuri- ja haridusminister Peeter Oleskile korraldada hariduskonverents aktuaalsete haridusprobleemide aruteluks.
Nõusolek saadi ning kultuuri- ja haridusministri käskkirjaga moodustati 2. veebruaril 1995 juhtgrupp konverentsi ettevalmistamiseks, mille etteotsa määrati ministeeriumi tollane koolituspoliitika osakonna juhataja Ene-Mall Vernik.
Moodustati kolm töögruppi:

  • kontseptsioonigrupp, mida juhtis Tallinna Tehnikaülikooli rektor Olav Aarna;
  • hariduse juhtimise grupp, mille juhiks sai Tartu Ülikooli professor Peeter Kreitzberg;
  • korraldusgrupp – eesotsas Kultuuri- ja Haridusministeeriumi osakonnajuhataja Toivo Sikk.

Konverentsile nähti ette kaks peateemat:
• Eesti hariduskontseptsioon ja selle tulevik;
• kohustuste ja vastutuse jagamine haridusotsuste tegemisel tervikliku hariduspoliitika kujundamiseks ja stabiilsuse tagamiseks.
Kumbki teemadest pole tänaseks oma aktuaalsust kaotanud.

Hariduskonverentsi ettevalmistav juhtgrupp pidas tähtsaks kahte asjaolu:
1) vaja on hariduskontseptsiooni ja hariduse arengukava, mis määraks hariduse rolli ühiskonna arengus ja pikaajalise arengu sihid, eesmärgid, põhimõtted;
2) ühiskonna tegelikke vajadusi ja huve kajastav hariduskontseptsioon peaks kujunema ühiskondliku leppena erinevate institutsioonide ja mitmesuguste sotsiaalsete gruppide koordineeritud tegevusena.

Palju aega ja vaimset pingutust kulus arusaamisele, keda kutsuda konverentsile.
Hariduskontseptsioonis peaks kajastuma ühiskonna haridushuvi võimalikult mitmekesiselt ja selle koostamisel osalema võimalikult erinevad subjektid, huvigrupid.
Leiti, et tuleks kutsuda avaliku sektori esindajaid (ametnikud), kolmanda sektori (seltside, ühiskondlike organisatsioonide) esindajaid ja erasektor oma huvidega.

1.5. Hariduskonverents Tallinna Tehnikaülikoolis 20.–22. aprillini 1995
Hariduskonverentsi ette seati kolm ülesannet:

  • anda hinnang hariduses toimunule 1987. aastast alates;
  • algatada hariduse arengukava, mis arvestaks sotsiaalmajanduslikke ja poliitilisi muutusi;
  • kaasata hariduspoliitika kujundamisse ühiskonna haridushuve kandvaid subjekte: seltse, kutse- ja ametiliite, ühendusi jt.

 

Hariduskonverentsile saatis tervituse president Lennart Meri. 

Euroopa Nõukogu haridus-, kultuuri- ja spordiala direktoraadi tervituse Hariduskonverentsile tõi selle asedirektor Maitland Stobart.

Konverentsi otsused:

  • jätkukonverents toimub 27.-28. okt. 1995. Tartu Ülikooli aulas.
  • jätkukonverents nimetatakse: Haridusfoorum 1995 (EHF ’95).

 

Jätkukonverentsi lõppsõnavõtt 28. oktoobril algas juba sõnadega: „Austatud  HARIDUSFOORUM!”  

Ja sündinud ta oligi!

2. Haridusstrateegia sünnilugu
Haridusstrateegia teema on kõik aastad õpetajate kongressist alates aktuaalne olnud. Haridusfoorum on haridusstrateegia kujundamisega tegelenud kogu foorumi eluea. 

2.1. Aastad 1995–1999. 1999. a suurfoorumile esitati eelnõu “Eesti haridussüsteemi arengu kontseptsioon“.
Diskussiooniteemad:
• õppesisu ja selle uuendamise teed;
• hariduse kvaliteet;
• kutseharidus ja -koolitus;
• juhtimine, haldus ja finantseerimine hariduses.

Ülesanne toimkonnale:
• arutada eelnõu läbi kohalike omavalitsustega, erakondadega, haridusüldsusega;
• koostada kontseptsiooni lühivariant ja tutvustada seda laialdaselt.

Valitsusse ja Riigikokku jõudis Eesti haridusstrateegia „Õpi-Eesti“.
Koos Õpetajate Lehega käivitus list.
Korralduslikus plaanis otsustati moodustada MTÜ Eesti Haridusfoorum.

Teemasid, mille üle on diskuteeritud:

  • hariduse kättesaadavusest ja kvaliteedist õpiühiskonda pürgivas Eestis;
  • hariduse kättesaadavuse sotsiaalsed ja regionaalsed aspektid;
  • tööjõuturg ja haridus;
  • muukeelne haridus Eestis;
  • laps ja lapsevanem;
  • hariduse roll Eesti ühiskonna arengu kujundajana;
  • hariduskontseptsioon ja haridusstsenaariumid;
  • hariduse sisu ja kvaliteet;
  • haridus ja majandus;
  • lai ja kitsas hariduspoliitika;
  • jm.

 

2.2. Aastad 2000–2005
Valitsusse ja Riigikokku jõudis Eesti haridusstrateegia „Õpi-Eesti“, mis oli valminud Eesti Haridusfoorumi ja Haridusministeeriumi koostöös. R. Vilu: „See on kolmanda sektori ja riigi eduka koostöö musternäidis.“ „Õpi-Eesti“, mille tegemist alustati 1999. aastal, on õpiühiskonna ülesehitamise strateegia.

Korraldati eelfoorumid.

2002. a foorumit ei toimunud. Riigikogu lükkas „Õpi-Eesti“ tagasi, vastust küsimusele „miks küll ometi?“ ei olnud. Haridusfoorumi tegijad olid emotsionaalses segaduses, eelnõu tagasilükkamine oli kui löök allapoole vööd. Siiski koguti end, ja 2003 foorum jälle toimus.
Aktuaalseks muutus hariduskonverentsi/haridusfoorum 2015 teema „Kohustuste ja vastutuse jagamine haridusotsuste tegemisel tervikliku hariduspoliitika kujundamiseks ja stabiilsuse tagamiseks”. Tekkis ettekujutus kahest hariduspoliitikast – laiast ja kitsast. Lai hariduspoliitika on üldsuse osalusel tekkinud soovid hariduskorraldusele, kitsas hariduspoliitika – õigusaktides fikseeritud haridusotsused. Haridusfoorumi otsused kuuluvad kahtlemata laia hariduspoliitikasse. Siit küsimus: kellele on foorumi otsused kohustuslikud? Tõdeti: juriidiliselt ei ole need kellelegi kohustuslikud, kuid demokraatlikus ühiskonnas oleks ootuspärane, et õigusaktide vastuvõtjad arvestavad üldsuse soovidega. Peaks tegelema küsimusega, kuidas jõuavad foorumi otsused õigusaktidesse, kes foorumi otsuseid ellu viivad, kes tunneb vastutust nende teokstegemise ees jm.

 Haridusstrateegilisi dokumente on 1995. aastast alates koostatud üsna mitu:

  • Õppiv Eesti – 1997;
  • Eesti haridusstrateegia – 1998;
  • Eesti haridussüsteemi arengukava aastani 2010;
  • Eesti haridussüsteemi arengukontseptsioon – 2000;
  • Õpi-Eesti – 2001.

Ometi on lahendamata kaheksa aastat tagasi püstitatud ülesanne – koostada kõigi huvirühmade osavõtul pikaajaline haridusstrateegia (hariduspoliitika kontseptsioon), mis Riigikogu poolt aktsepteerituna oleks aluseks hariduspoliitika kujundamisel.

Kuidas surnud punktist väljuda? O. Aarna pakutu:
• fikseerida Eesti pikaajaline valik teadmiste ja innovatsioonipõhise ühiskonna (õpiühiskonna ) suunas liikumiseks Riigikogu vastava õigusaktiga;
• ühiskonnaelu erinevate valdkondade, sh haridussüsteemi arengukavade koostamisel ja realiseerimisel lähtuda tehtud valikutest, kaasates sellesse ühiskonna kõik kolm sektorit;
• muuta hariduspoliitilise protsessi jälgimine ja teisi eluvaldkondi puudutavate otsuste hariduspoliitilise mõju hindamine Riigikogu regulaarseks tegevuseks analoogiliselt välispoliitilise, keskkonnamõju, ka demograafilise mõju hindamise protsessiga.

Õige mitme nurga alt oli aastatel 2000–2005 vaateväljas kutseõpe:
• väljakutsed kaasajastuvale kutseõppele;
• kutsehariduse maine ja kontingendi kujunemine;
• tööl õppimine – elukestev õppimine;
• hariduslike erivajadustega õpilane õigusaktides;
• erivajadustega õpilane kutseõppes;
• eesti kutseõppeasutuste õpetajate hoiakud kaasava hariduse kontekstis;
• täiskasvanud erivajadustega õppija haridusvõimalused.

2.3. Aastad 2006–2010. Neil aastatel kujunes keskseks teemaks hariduskorraldus õpiühiskonnas ja elukestev õpe. Konkreetselt olid foorumitel arutelu all teemad „Õpetaja õppivas koolis ja ühiskonnas“ (Haapsalu 2006), „Põhikool annab põhja“ (Väimela 2007), „Õppija ning õppimine tänases ja homses“ (Mõdriku 2008), „Kuidas aktiveerida täiskasvanuid õppimises osalema“ (eelfoorumid 2008) jmt.

2.3.1. Tartu visioonifoorum.
Pöördepunktiks haridusstrateegia tekkeloo seisukohalt osutus Eesti Haridusfoorum 2008 viimane eelfoorum, mis keskendus hariduse visioonidele. Diskussiooni aluseks oli haridusfoorumi töö raames koostatud dokument „Haridusstsenaariumid 2015“ (koost. Krista Loogma, Rein Ruubel, Viive-Riina Ruus, Ene-Silvia Sarv, Raivo Vilu). Eelfoorum sai nimeks Tartu visioonifoorum. Haridusfoorumi pressiteates on öeldud: „Jõuliselt on üles kerkinud uue, elukestva õppe strateegia vajadus, mistõttu otsivad valdkonna teadlased ja spetsialistid EHF-i viimasel eelfoorumil vastuseid järgmistele küsimustele:
• millised haridusmuutuste ideed, visioonid, tärkavad trendid jm ideearendused on selles valdkonnas esile kerkinud?
• millised on suurimad väljakutsed Eesti haridusele lähema 10–15 aasta perspektiivis?
• missugused visioonid võivad meid siinjuures aidata?
• kuidas peaksime neid arvestama Eesti elukestva õppe strateegias?“
Visioonifoorum toimus 21. novembril 2008 Tartu Ülikooli kohviku ruumides ja oli seotud elukestva õppe strateegia lähtealuste koostamisega. Selle järel käivitus ka haridusstrateegia ettevalmistamise protsess.

2.3.2. 2010. a foorumi põhiteemaks ongi Eesti Haridusstrateegia 2020
Haridusstrateegia küsimuste lahendamiseks oli moodustatud kolmepoolne komisjon Eesti Koostöö Kogu, Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) ning Eesti Haridusfoorumi esindajatest. Komisjoni juhiks oli saanud HTM asekantsler Kalle Küttis.

Lähtudes strateegiadokumendi tööversioonist, sõnastas Haridusfoorum 2010 peamised väljakutsed, millele haridus peab vastama:
• hariduses osalemine;
• hariduse tugevam seostamine teadmusühiskonna ja innovaatilise majanduse vajadustega;
• isiksuse- ja arengukeskne õpikäsitus;
• õpetaja maine ja positsioon;
• haridus ja Eesti kultuuriruum;
• elukestva õppe terviksüsteemi arendamine.

******

Foorumil osalejatega seoses on ikka öeldud, et foorumi kogunemised on kitsa ringi „omainimeste“ kooskäimised.  Selle arusaama kummutamiseks toome siinkohal  2006. a. foorumil Haapsalus osalenute statistika:

Vabariigi president      1
Haridusminister           1

-------------------------------
Haapsalust                45
Tallinnast                  41
Võrust                       15
Tartust                        7
Pärnust                       4
Kuressaarest               3
Raplast                       3
Viljandist                   2
Elvast                         1
Maakondadest          80
--------------
Õpetajad                      80
Õpilased                        8
Direktorid/asetäitjad    53
Ametnikud                   60
Poliitikud                     11
Ülikoolidest                 21
Kutsekoolidest             52
Ühenduste esindajad    38
------------
Naisi  157
Mehi   97

 

2.4.  Aastad 2011–2015. Need on aastad, mil valmib haridusstrateegia ja keskenduda saab strateegia elluviimisele. 

2.4.1. Haridusstrateegia jõuab Vabariigi Valitsusse. 2013. aastal viis haridusminister Jaak Aaviksoo „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“ Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks.

 

Haridusstrateegia peamised väljakutsed

elukestva

 Strateegia lõplikku versiooni vt „Eesti elukestva õppe strateegia 2020“. Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Koostöö Kogu, Eesti Haridusfoorum.

2.4.2. 2014. aasta haridusfoorum Narvas kui haridusuuendajate kokkutulek. Arutelu all oli kaks teemat:
• takistused õpikäsituse uuenemisel: miks pole uuenev(ad) õpikäsitus(ed) jõudnud kooli ja õpetamise praktikasse;
• kuidas jõuda uueneva õpikäsituseni.

Foorumil/haridusuuendajate kokkutulekul räägitu võiks olla nende töölaual, kelle ülesandeks on elukestva õppe strateegia realiseerumist võimaldav hariduskorraldus.

Kuidas siis jõuda uueneva õpikäsitluseni? Muidugi on rühmatöödeski käsitletud kooli juhtimist, õpetaja staatust, õpetajakoolitust, muutusi koolijuhtimises. Tõstaksin esile
ettepanekuid, mille teokstegemine vajab ühiskonna kui terviku osalust. (Täpsemalt vt Narva-foorumi materjale EHF kodulehel)

Ideoloogiline murrang ühiskonnas, hariduse väärtustamine ja toetumine rahvuslikule kasvatusfilosoofiale.
Teoks võiks see saada kõige erinevamate huvigruppide – nii ühiskonna kultuuriavalikkuse ja arvamusliidrite kui ka mitmesuguste seltside kaasamise kaudu. Pöördugem tagasi haridusfoorumi algusaegadesse. Lisagem jääkeldri kogemus. Koostöökogu kogemus. Ehk on võimalik neid kogemusi lõimides jõuda hariduse tegeliku väärtustamiseni ühiskonnas. Ja siis on õpetaja väärtustamine, kooli väärtustamine jm hariduse jaoks olulised väärtustamised paljuski iseenesestmõistetavad.

 

Riiklik õppekava tuleks üle vaadata pilguga, kuidas praegune õppekava vastab elukestva õppe strateegia meelsusele. Soovitud õpikäsitlus on olnud sisse kirjutatud kõigisse üldhariduse õppekavadesse 1996. aastast alates. Ja ometi öeldakse Narva foorumi rühmatöödes, et praegune õppekava ei soodusta soovitud õpikäsitluse rakendumist koolis. Milles võiks seisneda praeguse riikliku õppekava takistav iseloom? On need põhjused õppekavas kui dokumendis või õppekava rakendamisega seotud asjaoludes?

Kavandada uuringuid, mis toetavad soovitud õpikäsituse rakendumist nii formaalses haridussüsteemis kui mitteformaalses hariduses (vaba- ja huvihariduses, täiendõppes, informaalses hariduses).

3. Mida on haridusfoorumil osalusdemokraatia vabalavale pakkuda?

2015. a. haridusfoorumi teema on „Osalusdemokraatia vabalava e. haridus ja demokraatia“.  

Püüdes kirjeldada haridusfoorumi teed vabalavani, püüan vastata küsimusele, kuidas korraldada demokraatlikku haridusdiskussiooni, toetudes seejuures haridusfoorumi kogemusele. Demokraatliku haridusdiskussiooni korraldamine on olnud Eesti haridusüldsuse soov õpetajate kongressist alates.  

Minu arvates on siin olulised protsessi kolm sõlmpunkti.

3. 1. Teema valik
Foorumi teema PEAB olema ühiskonnas aktuaalne ja/või ettenägev (täna veel eriti ei räägita, aga homme on see teema kõigi laual). Arvan, et foorum on olnud teemavalikul aktuaalsetundlik ja ettenägelikult tundlik. Selles on võimalik veenduda, analüüsides foorumitel kõne all olnud teemasid sõltuvalt areneva ühiskonna ette kerkivatest probleemidest. Kuidas just need aktuaalsed teemad üles leitakse, on muidugi meetodi küsimus.
 
3.2. Kuidas kaasata ?
Foorumi aruteludesse peaksid olema KAASATUD NEED, KES KINDLASTI PEAKSID KAASATUD OLEMA. Ühelt poolt peab osalemis- ja tulemisvõimalus olema kõigil soovijail, kõigil haridusest puudutatud huvigruppidel, aga kogemus näitab järgmisi probleeme: 

  • võimalikud huvigrupid ei tunne enda seost pakutava teemaga ära;
  • eestlane on tagasihoidlik: mis nüüd mina … Keda ja kuidas kutsuda – see on kunstide kunst! Tuleb KUTSUDA (!), mitte lihtsalt kutsuda.
  • osalejad peaksid esindama oma huvigrupi huve, aga sageli seda ei osata.

Soovitus: kutsuda neid, kellest on oodata, et nad suudavad teemaarutelus osaleda ja kasvatada potentsiaalseid haridusküsimustes kaasarääkijaid, kutsudes arutelule latentse huviga osalejaid ja andes neile võimalus teiste tuules kaasa rääkida. Ja siis hiljem kaasata neid tegevustesse, mille mõttekust nad juba selgelt tajuvad.

Väärt kogemus on toimkond ja selle moodustamise ning töötamise põhimõtted. Foorumi tegevuse jätkumisel soovitan kindlasti toimkonna tegelikku töölerakendamist. Toimkond on moodustatud kõigi kolme sektori esindajatest, toimkonnas on esindajad Eesti erinevatest piirkondadest ja toimkond töötab aktiivselt foorumite vaheaegadel (näit. korraldades suvekoole ja eelfoorumeid) – nii on „silm peal hariduse tervikväljal“, mis teeb võimalikuks aktuaalsete teemade äratundmise, teha tahtjate märkamise ning suutlikkuse sõnastada foorumi arutelude teema piisavalt üldistatult ja samas aruteluküpselt.

 3.3. Kuidas korraldada arutelu nii, et kutsutute osalemine oleks sisuline, ei jääks formaalseks (et osalejail poleks põhjust öelda: kutsutud olin, kaasatud ei olnud).
Võtmekohad arutelu korraldamisel:
• kuidas sõnastada rühmatööde ülesanne;
• kuidas juhtida rühmatööd nii, et rühmatöö kokkuvõte käiks rühmatöö ülesande kohta ja väljendaks enam-vähem kõigi osalejate arusaama ehk siis kompromissi. Ühtedel tuleb rühma ühisarusaamiseni kasvada, teistel tuleb kasvajaid järele aidata ja järele oodata. See on suuresti ka rühmajuhi oskus juhtida rühma ühise arusaama kujunemise suunas. Ja muidugi ka osalejate soov ühisarusaamani kasvada – aga nad on ju tulnud vastava huviga!
• kuidas dokumenteerida rühmatöö ehk siis, kuidas teha rühmatööst esmane kokkuvõte ja kuidas seda teistele tutvustada, nii et teistel seda huvitav kuulata oleks;
• kuidas teha foorumi kokkuvõtet ehk üldistada rühmatöödes räägitut, nii et see oleks foorumi seisukoht arutelul oleva probleemi suhtes. Ehk siis, kuidas vormistada erinevate huvigruppide seisukoht kui lai hariduspoliitiline seisukohavõtt.

Ja on veel neljaski sõlmpunkt: kuidas lai ja kitsas (haridus)poliitika kokku saavad ehk kuidas panna tegevpoliitikuid meid kuulama – isegi siis, kui nad seda teha ei taha. Jõud on ju VÕIMU käes, haridusfoorum ei saa kedagi kohustada foorumi otsuseid koolikorralduslike õigusaktide koostamisel arvestama. Jätan sellele küsimusele vastuse otsimise edasisteks kohtumisteks.

******

Muidugi on kõik see üks igavene rist ja viletsus.
Kõige kiiremini saab ise tehes! Nagu väikest last juhendades – kergem on ju see töö ise ära teha. Aga haridusfoorum – see on hariduse huvigruppide juhendamine eesmärgiga saada endile hariduskorraldus, mis on võimalikult paljudele meele järgi. Tööd, mille tegemises idee kohaselt peaks osalema võimalikult paljud, ei ole üksi võimalik jõuda tulemusele, mis võimalikult paljudele vastuvõetav oleks. Nii et pingutagem siis tulemusliku koostegemise nimel, osalusdemokraatia vabalava toimimise nimel.

Ene-Mall Vernik-Tuubel
Ilmjärvel hilissügisel 2015