Oled väga oodatud Eesti Haridusfoorumi arutelule

„ÕPPIMINE KRIISIDEST JA ÕPPIMISKRIISID“

Kolmapäeval, 13. detsembril 2017, algus kell 14.15, lõpp 19.00
Tallinnas, Narva mnt. 25, Tallinna Ülikooli Terra maja IV korrusel (ruum T-410)

Maailm muutub iga päevaga ikka keerulisemaks, ikka raskemini mõistetavamaks, inimese olukord järjest ebakindlamaks ja tulevik ikka vähem ennustatavaks. Järjest suureneb lõhe selle vahel, mida teame, mõistame, oskame, väärtustame ja mida oleks vaja teada, mõista, osata, väärtustada, et mitte kaotada kontrolli oma oleviku ja tuleviku üle.

Maailmapanga raport 2018 väitel valitseb maailmas õppimiskriis. Faktid näitavad, et koolis käimine ja koolitused ei pruugi tähendada, et toimuks õppimine. Seetõttu ei täida haridus sageli talle pandud suuri lootusi.
Kriisid võivad mõjuda õppimisele ja arengule ergutavalt. Ent sügavad ja süsteemsed kriisid, kui nendega ei tegelda, võivad lõppeda katastroofiga. Arutelul küsime, kas Eesti suudab kriisidest õppida või on ka meil õppimiskriis. Õppimise kriisid ei ole üksnes hariduse kriisid ja neid ei saa ka haridus omaette lahendada.
Kõigest ei jõua kõnelda. Meie seekordne valik oli:
1)teaduse valdkond; 2) põllumajanduse valdkond; 3) informatsiooni- ja kommunikatsioonivaldkond;
4) valitsemise (governance) valdkond.

Arutelu keskendub järgmistele küsimustele:
– milliseid suuri/suuremaid kriise olete antud valdkonnas märganud?
– kas meie olemasolevad (individuaalsed ja kollektiivsed) teadmised, arusaamad, oskused, väärtushoiakud on adekvaatsed ja piisavad kriiside märkamiseks ja lahenduste väljatöötamiseks?
– mis takistab või soodustab õppimist antud valdkonnas?

Inspireerivate sissejuhatavate ettekannetega esinevad:
Akadeemik Jüri Engelbrecht Maailma Kunsti ja Teaduse Akadeemia, Maailma Ülikoolide Konsortsiumi ja Rooma Tre Ülikooli aastakonverentsi 16.-18.nov.2017 („Effective Learning in an Age of Increasing Speed, Complexity and Uncertainty“) peamiste tendentside põhjal.

TLÜ professor Mati Heidmetsa ülevaadet haridusest ja õppimisest Maailmapanga raporti 2018 põhjal.

Seejärel arutatakse laudkondades, mida kriisist/kriisidest (teaduses, põllumajanduses, riigivalitsemises jne) on olnud võimalik õppida ja kas/mida siis erinevad tegijad õppisid.

Arutelu lõpeb seisukoha formuleerimisega, mis adresseeritakse asjaomastele isikutele ja/või organisatsioonidele.

Osavõtust palume teatada hiljemalt 11. detsembril aadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Eesti haridusfoorumi ja vabaharidusliidu ümarlaud Tallinnas ametiühingute keskliidu saalis. Fotod: Raivo Juurak

Eesti haridusfoorumi ja vabaharidusliidu ümarlaud Tallinnas ametiühingute keskliidu saalis. Fotod: Raivo Juurak

 

Ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson märkis, et tööandjad peaksid oma töötajaid õppima suunama niisama järjekindlalt, nagu haigekassa kutsub inimesi sõeluuringule.

HTM-i analüüsi­osakonna asejuhataja Tatjana Kiilo tõi välja, et Eestis suunduvad kutsekooli eelkõige vene kodukeelega noormehed.

Õpetajate liidu juhatuse liige Astrid Sildnik selgitas, kui suure surve all on tänased põhikooli­õpetajad.

Kutsekoja OSKA meeskonna liige Urve Mets märkis, et kiiresti muutuvas ühiskonnas on põhikoolijärgset kutseharidust vaja järjest vähem.

 

Maaomavalitsuste liidu büroo tegevdirektor Ott Kasuri kutsus poliitikuid üles viima gümnaasium ja kutsekool ühe katuse alla.

Õpilasesinduste liidu esindajad Lennart Mathias Männik ja Markos Parve pooldasid mõtet, et õpilased peavad saama kooli vabalt valida. Teisalt leidsid nad, et gümnaasiumis tuleks õppida rohkem faktide leidmist, probleemide lahendamist ja teha praktilisi töid.

 

13. oktoobril toimus Tallinnas ametiühingute keskliidu saalis Eesti haridusfoorumi ja vabaharidusliidu ühine ümarlaud, kus analüüsiti noorte põhikoolijärgseid haridusvalikuid.

Arutelu sissejuhatuseks küsiti piltlikult, kas haridussüsteemi ülesehitust peaksid iseloomustama eelkõige müürid või pigem sillad. Küsimus oli ajendatud minister Mailis Repsi mõni aeg tagasi avaldatud mõttest, et põhikoolilõpetajad võiksid pääseda gümnaasiumisse lävendipõhiselt ja lävend võiks jääda vahemikku 3,75–3,85. See oleks müür, millest gümnaasiumi pürgija peaks üle saama. Vastasel juhul läheks ta kutsekooli.

Minister Repsi idee on leidnud nii pooldajaid kui ka vastaseid. Viimased on väitnud, et kutsekool on tupiktee ja sinna ei tohi põhikoolilõpetajaid jõuga suunata. Seevastu lävendi pooldajate arvates tõstaks lävend gümnaasiumi kvaliteeti.

Väidetud on aga sedagi, et just gümnaasium võib olla tupiktee. Nimelt on Eestis aasta-aastalt rohkem noori, kes ei lähe pärast gümnaasiumi tööle ega õpi ka edasi. Selliseid on juba üle paari­kümne tuhande ja paljud neist ei lähe tööle sel lihtsal põhjusel, et ei oska ühtki tööd teha – gümnaasiumis seda ei õpetata.

Miks eelistatakse gümnaasiumi?

See oli esimene teema, mida põhjalikumalt arutati. Tallinna ülikooli professor Krista Loogma tõi ühe põhjusena välja, et ilma kutseta gümnaasiumilõpetaja saab täna tööturule siirdudes keskmiselt rohkem palka kui kutsekoolis kutse omandanu. Ettevõtjad ise põhjendavad seda sellega, et kutsekoolist tulnud noored pole isiksustena küpsed – neil on raskusi töödistsipliiniga jms.

Teine gümnaasiumi eelistamise põhjus võib Loogma väitel olla see, et gümnaasiumist pääsevad kõrgkooli ligi pooled lõpetanud, kutsekoolist aga kõigest kümnendiku ringis. Varem oli kontrast veelgi suurem: 1980. aastatel läks kutsekoolist kõrgkooli vaid 1% lõpetanutest, keskkoolist aga 60%. Selle näite põhjal näib kutsekool olevat päris kõrge müür kõrgkooli ukse ees.

Ümarlauas nimetati siiski ka erandeid. Näiteks koka, IT- ja veel mõnele erialale on tekkinud kutsekoolides nii suur konkurents, et lävendiks on palju kõrgem hinne kui 3,75–3,85. Nendelt erialadelt lähevad samuti ligi pooled kõrgkooli ja kõrgkoolid isegi eelistavad neid.

Ühe müürina kutsekooli enda ukse ees tõi Krista Loogma välja kõrgharidusega lapsevanemad – nemad ei soovita oma lastel kutsekooli minna. Nad teavad, et viimase majanduskriisi ajal oli kutseharidusega inimeste seas töötus palju suurem kui kõrgharidusega inimeste seas.

Kutsekool ja elukestev õpe

Järgmisena räägiti ümarlauas elukestvast õppest. Küsimus oli lihtne: kui inimene õpib kogu elu, pole ju kuigi tähtis, kas ta lõpetab varases nooruses kutse- või üldhariduskooli. Elukestva õppe põhimõtted toetavad mis tahes kooli lõpetanu edasiõppimist kogu elu vältel. Miks võtta siis kutsekooli suunamist nii traagiliselt?

Tatjana Kiilo HTM-i analüüsiosakonnast märkiski, et Eestis on elukestva õppega aasta-aastalt paremini – tublisti paremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Teha on aga veel palju, sest Eestis on paljud töötajad väheste oskustega. Probleem on ka see, et ülikooli katkestavad ligi pooled noored, kutsekooli ligi viiendik alustanutest. Gümnaasiumi katkestajaid on samal ajal vaid 1% ringis.

Ümarlauas öeldi nende arvude kommentaariks, et on üsna loomulik, et kutsekoolist langeb välja rohkem õpilasi kui gümnaasiumist, sest kutsekoolis tuleb õppida lisaks üldainetele ka eriala. Selles mõttes on gümnaasiumis kergem õppida. Järelikult peaksid kutsekooli astuma just kõige tugevamad õpilased, kes suurema õppemahuga hakkama saavad. Kipub olema aga vastupidi: lävendiga püütakse kutsekooli suunata just nõrgemaid õppijaid.

Tatjana Kiilo tõi välja soo probleemi – tüdrukutest siirdub põhikoolist gümnaasiumi 77,8, poistest aga 59,3 protsenti. Suuremates linnades läheb eesti kodukeelega tüdrukutest koguni 90% gümnaasiumi, Ida-Virumaal aga vene kodukeelega poistest ainult 40%. Vene poiste jaoks näib gümnaasiumi ukse ees ka ilma lävendita päris kõrge müür olevat.

HTM on kutsehariduskeskuste juhtidelt uurinud, mida tuleks teha, et kutsekooli efektiivsus ja maine paraneksid ning noored sinna ilma suunamisetagi õppima läheksid.

Üks kutsekoolijuhtide idee on olnud, et põhikooli tuleks hinnata selle järgi, kuidas lõpetanud kutsekoolis või gümnaasiumis edasi õpivad. Probleemiks peetakse seda, et ettevõtjate ootused kutsekoolile üha suurenevad, kuid põhikoolist kutsekooli tulijate tase pole muutunud.

Eraldi punktina on kutsekoolide juhid toonud välja vene õppekeelega põhikoolide õpilaste kehva eesti keele oskuse – mis on jälle etteheide põhikoolile.

Uudse ideena on pakutud, et kõrgkoolid peaksid ka omalt poolt kutsekoole aktiivselt toetama, et sealt rohkem tublisid noori kõrgkooli õppima läheks.

Probleemina toodi välja seegi, kutsekool ja gümnaasium ei tee head koostööd, vaid konkureerivad põhikoolilõpetajate pärast. Konkureerimine aitab aga ehitada müüri kutsekooli ja gümnaasiumi vahele.

Veel üks etteheide põhikoolile oli õpilaste digioskuste väga kõikuv tase. Kui digioskusi ongi, siis pole tegemist sellistega, mida töökohal vaja osata.

Mida teha põhikooliga?

Õpetajate liidu juhatuse liige Astrid Sildnik möönis, et noorte hakkamasaamine kutsekoolis ja ka gümnaasiumis sõltub paljuski põhikoolist. Paraku on põhikooliõpetaja sedavõrd ülekoormatud, et ei suuda praegu oma töös suurt sammu edasi teha. Astrid Sildnik tõi mõned näited.

Põhikooliõpetajad peavad tagama oma õpilastele digioskused, mida on töö juures vaja. Paraku pole õpetajale endale neid õpetatud. Kui koolil puudub haridustehnoloog, nagu tihti juhtub, on tal veelgi raskem.

Iga aastaga tuleb tavakooli juurde hariduslike erivajadustega lapsi. See tähendab, et lisaks digikirjaoskusele peab põhikooliõpetaja õppima ka eripedagoogikat. Paraku on ka selle ala spetsialiste koolides vähe. Nii vähe, et klassidesse, kust lausa karjumist ei kosta, nad ei jõua, ütles Astrid Sildnik.

Põhikooliõpetaja kolmas uus ülesanne on olla kõige muu kõrval ka karjäärinõustaja, ning sedagi peab ta alles õppima.

Astrid Sildnik ütles oma sõnavõtu kokkuvõtteks, et nõudmised põhikooliõpetajale on järjest kasvanud. Õpetajad püüavad hakkama saada, kuid töötingimused paranenud pole. Lahendus oleks, kui põhikooliõpetaja tunnikoormus langeks sel määral, et ta jõuaks uusi nõudmisi korralikult täita. Muidu pole põhikoolis varsti enam üldse õpetajaid, hoiatas Astrid Sildnik.

Täiskasvanuharidus tuleb appi

Vabaharidusliit on organisatsioon, mis tuleb haridusmüüride vahele kinni jäänud noortele appi. Liidu juhatuse liige Tiina Jääger ütles, et Eestis on praegu 32 vabahariduslikku koolituskeskust. Seal õpib igal aastal ligi 20 000 täiskasvanut, kellest paljudele saab pakkuda tasuta koolitust.

Paraku on õppimise jätkamisest vabahariduse keskustes huvitatud vähesed, eelkõige 30–45-aastased kõrgharidusega naised, kes suudavad kursuste eest maksta. Paljudel madalama haridustasemega inimestel on aga õppimisest nii halvad mälestused, et neid on raske edasi õppima meelitada. Ainus võimalus äratada nende huvi õppimise vastu on alustades looduse ja kultuuri põnevamate teemadega. Sealt saab tasapisi edasi minna tõsisema õppimise juurde. Vabaharidusliit teeb kõik selleks, et kursustele tulnud jätkaksid õpinguid kas täiskasvanute gümnaasiumis või kutsekoolis, mis on mõlemad õppijatele tasuta.

Tiina Jääger ütles, et uuesti õppima hakkamine on hea kahes mõttes. Uuringud näitavad, et õppiv inimene on õnnelikum ja jääb harvemini haigeks. Teiseks on Eestis nii suur töökäte puudus, et iga inimese tagasitulek õppimise ja senisest keerukama töö juurde aitab seda probleemi leevendada.

Ka ametiühingute keskliidu esimees Peep Peterson pidas täiskasvanute õppimist väga tähtsaks. Õppimata pole võimalik töökohtade innovatsiooniga kaasas käia. Soomes on Turu kutsehariduskeskuse õpilastest 75% täiskasvanud. Õppima ei pea üksnes tööga seotut – igasugune õppimine hoiab aju vormis ja võimaldab vanemas eas noorte kolleegidega võrdses tempos uusi asju selgeks õppida. Peterson lisas, et tööandjad peavad motiveerima oma töötajaid õppima. Näiteks kaevuritel on viimane aeg mõnd muud ametit õppima hakata, sest kaevandustöö saab Eestis 4–5 aasta pärast otsa. Peep Peterson arvas, et madalama haridustasemega töötajaid tuleb kutsuda õppima niisama süsteemselt, nagu haigekassa kutsub inimesi sõeluuringutele.

Kutsekool ja gümnaasium ühe katuse alla

Maaomavalitsuste liidu büroo tegevdirektor Ott Kasuri küsis ümarlaual, miks peetakse Eestis loomulikuks, et kutsekool ja gümnaasium omavahel õpilaste pärast konkureerivad. Alles see oli, kui ehitati välja üleriigiline kutsehariduskeskuste võrgustik. Nüüd ehitatakse riigigümnaasiumide näol selle kõrvale üldhariduskoolide võrgustikku.

Näiteks Viljandis on nii riigigümnaasium kui ka kutseõppekeskus, kes saaksid koostööd teha. Selle asemel plaanitakse gümnaasiumis avada kutseõppeklassid. Õpilane muidugi mõtleb: „Mis ma sinna kutsekooli ikka lähen, kui gümnaasiumis saab samuti eriala omandada.” Ka õppesuunad on sisuliselt kutseõpe või siis eelkutseõpe gümnaasiumis.

Ott Kasuri küsis, miks ei võiks igas maakonnakeskuses ja suuremas linnas avada hariduskeskuse, kus on kutsekool ja gümnaasium ühe katuse all. Osas ruumides omandaks õppur eelkõige eriala, teises osas oleks rõhk üldainetel. Üldainete õppijad saaksid kutseõppe poole pealt hõlpsalt valikaineid võtta, kutseõppurid aga gümnaasiumi poolelt üldainete lisakursusi. Kõik sellise hariduskeskuse lõpetanud saaksid ühesuguse lõpudiplomi. See oleks silla ehitamine gümnaasiumi ja kutsekooli vahele.

Väike-Maarjas on kutsekool ja üldhariduskool teinud head koostööd. Kui tulevikku vaadata, siis Tallinnas ehitatakse sellise hariduskeskuse põhimõttel üles uus kaunite kunstide kool, kus hakkavad ühe katuse all tegutsema riigigümnaasium ja Tallinna muusikakeskkool ning kutsekoolidena defineeritavad Tallinna balletikool ja Georg Otsa muusikakool.

On vaja poliitilist tahet, et selliseid üld- ja kutseharidust lõimivaid hariduskeskusi Eestisse kiiresti juurde tekiks, toonitas Ott Kasuri.

Õpilaste arvamus

Ümarlaual ütlesid oma seisukoha välja ka õpilasesinduste liidu esindajad. Tallinna 32. keskkooli 10. klassi õpilaneLennart Mathias Männik pidas Eesti haridussüsteemis kiiduväärseks, et õpilane saab ise otsustada, missuguses koolis ta õpib. Kutsekoolis võiks tema arvates üldainete mahtu suurendada, siis oleks rohkem noori kutsekoolist huvitatud. Vene koolide õpilastele, kes ei oska piisavalt eesti keelt, soovitas ta pakkuda eesti keele oskust arendavat keskkonda.

Markos Parve Kohila gümnaasiumi 10. klassist lisas, et muuta tuleb mitte ainult kutsekooli, vaid ka gümnaasiumi. Vaja on õppida iseseisvalt fakte leidma, probleeme lahendama, praktilist tööd tegema. Need oskused aitavad gümnaasiumilõpetanul kiiremini tööd leida, sest igal töökohal on vaja ise fakte leida ja probleeme lahendada.

Mis töid on tulevikus vaja osata?

Me liigume kiiresti, aga ei tea, kuhu, ütles Urve Mets Kutsekoja OSKA meeskonnast. Ta rääkis, mis ametid võivad paarikümne aasta jooksul kaduda ja mis alles jääda. Urve Mets tõi välja, et lähemas tulevikus on vaja kindlasti IT-spetsialiste, masinõppe eksperte, telemeditsiini spetsialiste jt. Kõik need ametid eeldavad vähemalt gümnaasiumiharidust. Ameteid, mille puhul piisab vaid põhikooli lõpetamisest, jääb kiiresti vähemaks. Põhiharidusest piisab edaspidi näiteks hooldustöötajal ja tehnikul. Kusjuures hooldustöötaja puhul on esikohal isikuomadused, mitte diplom.

Urve Mets jätkas, et varsti hakkavad autosid, tramme ja ronge juhtima robotid, 3D-printimine kaotab paljud töökohad, sest printima hakatakse isegi maju, igat liiki proteesidest meditsiini jaoks rääkimata.

Ümarlauas korrati kaduvate ametikohtade prognoosi jälgides juba aastaid õhus olnud küsimust: kas ei ole aeg minna üle üldisele keskharidusele ja võtta kutsekooli vastu ainult keskharidusega noori?

13. oktoobril pidas Eesti Haridusfoorum koos Eesti Vabaharidusliiduga ümarlauda teemal “Millist haridussüsteemi ülesehitust vajame tulevikku (tulevikutööd) silmas pidades: kas müürid või sillad?” Ümarlaua alateemadeks olid põhikoolijärgsed ja edasised haridusvalikud, tulevikutöö, õppimine ja õppimisteadused.

Millest me rääkisime?

Viive-Riina Ruus – "Miks gümnaasium on populaarsem kui kutsekeskkool?"
Haridus- ja Teadusministeeriumi analüüsiosakonna asejuhataja Tatjana Kiilo – "Elukestva õppe strateegiast ja programmidest"
OSKA uuringujuht Kutsekojas Urve Mets – "Tulevikutöö oskused"
Krista Loogma – "Kutseharidus ja üldharidus: ajalooline pärand ja kutsehariduse negatiivse maine nõiaring"
Raivo Juurak
– "Miks ma eelistasin 15-aastase poisina keskkoolile kutsekooli"
Tiina Jääger "Vähemate võimalustega täiskasvanud õppijate kaasamine õppesse"

Sõna võtsid ka Astrid Sildnik (ajalooõpetaja, EHF), Kaarel Haav (EHF), Ott Kasuri (Eesti Maaomavalitsuste Liit) ja Peep Peterson (Eesti Ametiühingute Keskliit).

Vaata ümarlaual tehtud pilte!

11. ja 12. augustil toimunud viiendal arvamusfestivalil Paides arutleti ühiskonna ja poliitika, majanduse, tervishoiu, teaduse, energiasäästu ja muudel elulistel teemadel.

Arvamusfestivali haridusala asus otse keskväljaku kõrval ja sealt käis läbi väga palju rahvast. Fotod: Raivo Juurak

Kiriku taga said lapsed suhelda Hullu Teadlasega.

Kiriku taga said lapsed suhelda Hullu Teadlasega.

Kaasava ühiskonna alal sai tasuta kohvi ja pirukat.

Kaasava ühiskonna alal sai tasuta kohvi ja pirukat.

Ei puudunud ka eelarvamuste ala.

Ei puudunud ka eelarvamuste ala.

Energiapöörde ala.

Energiapöörde ala.

Õhtulehe telk.

Õhtulehe telk.

Keskväljakul sai kohale veetud liival rannavollet mängida.

 

Olgu märgitud, et festivali teise päeva lõpus toimunud arutelus „Kuidas seista vastu populismile ja äärmuslusele?” osales ka Soome 11. president Tarja Halonen, kes rääkis oma avakõnes põlissoomlaste edust, meedia vastutusest ja vihakõne kriminaliseerimisest. Väga populaarne oli sellelgi arvamusfestivalil muidugi hariduse teema, kusjuures haridusaruteludesse oli kaasatud ka õpilasi.
Ent milliseid uusi mõtteid festivali haridusalal välja käidi? Küsimus on asjakohane, sest arvamust ei avaldata ju lihtsalt ajaviiteks, vaid ikka selleks, et uusi ideid ja lahendusi välja pakkuda. Oma uusi mõtteid tutvustab järgnevalt neli festivalil osalenut.

 

Ott Kasuri, Eesti maaomavalitsuste liidu tegevdirektor: „Üks uus mõte, mis meelde jäi: noored, kes ei soovi minna kaitseväkke aega teenima, võiksid töötada selle aja koolis õpetajana. Kui noormees on õppinud ülikoolis inseneriks, siis võiks tal olla õigus sooritada oma alternatiivteenistus üldharidus- või kutsekoolis, näiteks reaalainete õpetajana.
Teine uus mõte, mille Paidest kaasa sain, on see, et riik võiks pakkuda noortele ülikoolis õppimise ajaks stipendiumi ja noored võiksid vastutasuks töötada pärast ülikooli lõpetamist viis aastat üldharidus- või kutsekoolis õpetajana, nagu tehakse USA-s ja Singapuris. See võiks kehtida kõigi erialade puhul.
Kolmas uus mõte on, et riigigümnaasiumide juurde võiks rajada progümnaasiumiklassid. Seegi aitaks lahendada õpetajate põuda, näiteks füüsikatunde oleks siis riigigümnaasiumis rohkem ja füüsikaõpetaja saaks lihtsamini täiskoormuse. Õpilased saaksid aga senisest varem alustada süvendatud õppega.”

 

Astrid Sildnik, Kose gümnaasiumi õpetaja: „Minu enda vana mõte osutus arvamusfestivalil mõne jaoks uueks. Swedbanki alal räägiti asendusõpetajate defitsiidist. Pakkusin seal välja idee, et asendusõpetaja võiks õpetada lapsi veebis, kodunt väljumata. Oleme ju Skype’i rahvas. Ma ise olen seda juba teinud. Kahjuks ei ole Skype õpetajale veebitundide andmiseks piisavalt käepärane. Teised veebikeskkonnad on aga suhteliselt kallid. Vaja on midagi Skype’i konverentsi taolist, kuid koolile sobivama tehnilise lahendusega, mis oleks tunduvalt interaktiivsem kui näiteks videokonverentsid. Olen programmeerijatele rääkinud, et nad võiksid Skype’i kooli jaoks kohandada, kuid nad on vastanud, et see on liiga kallis töö. Püha taevas, juba 2006. aastast on sellised lahendused olemas, aga Eesti koolis neid ikka veel pole! Tore üllatus oli, et varsti pärast minu sõnavõttu otsisid Skype’i esindajad mu üles ja küsisid, mida siis õieti teha vaja on. Olid minu kuulajate seas istunud. Lubasid esmaspäeval asja üle mõtlema hakata.”

 

Indrek Lillemägi, Emili kooli direktor: „Mulle jäi meelde õpetajateenistuse idee – noor inimene peaks pärast ülikooli lõpetamist koolis n-ö aega teenima, sest koolides on õpetajaid puudu ja üha rohkem räägitakse ühiskonna kaasamisest kooliellu. Utoopiline küsimusepüstitus, millest kasvas välja häid ideid. Leiti, et vaja pole mitte õpetaja-, vaid haridusteenistust. Kool vajab inimesi, kes panustaksid abiõpetajatena, aitaksid viia kokku ettevõtteid ja koole, käiksid külalisõpetajaks jne. Koolile on kasuks, kui vabatahtliku teenistuse korras tuleb kooli rohkem inimesi, eriti kui see oleks riigi reguleeritud programm.
Uusi mõtteid pakkus Hirmu Kohvik, kus õpilased nõudsid õppe mitmekesisemaks muutmist ja oma valikuvabaduse suurendamist. Kui neile öeldi, et nad ei oska veel targalt valida, vastasid nad, et haridussüsteem ise ei ole ka tarku otsuseid just palju teinud. Põhjuseks pakuti hirmu. Nii lapsevanemad, õpetajad kui ka haridusametnikud kardavad muutusi, ei soovi rutiinist välja tulla. Samas tahavad õpilased ise valida, mida ja kuidas ning kus ja kellega õpivad, kuid seda võimalust neil veel pole. Õpilased ise pelgavad, et nende klassikaaslased võivad vaba valiku puhul eelistada kõige kergemaid ja lihtsamaid variante.”

 

Äli Leijen, TÜ professor: „Mulle jäi meelde mõte, et ühiskondlikku debatti jälgides tuleks vaadata, missugused huvigrupid vaikivad. Võtame näiteks vene õppekeelega kooli Eestis. Nende koolide lapsevanemad vaikivad, ehkki just nende häält peaks kõige rohkem kuulda olema. Teiseks jäi festivalilt meelde mõte, et väitlus on avalikus diskussioonis väga oluline, kuid ei ole võluvits, kui talle ei eelne põhjalik ettevalmistus. Ilma väitlusteemasse kriitiliselt süvenemata jäädakse lihtsalt suvalisi arvamusi loopima.”

 

 

Tekst: Raivo Juurak

Artikkel ilmus Õpetajate Lehes 18. augustil 2017
http://opleht.ee/2017/08/milliseid-uusi-motteid-kaidi-valja-paide-arvamusfestival/http://opleht.ee/2017/08/milliseid-uusi-motteid-kaidi-valja-paide-arvamusfestival/

 

Arvamusfestival 2017 pildis

Valik pilte SA Archimedes galeriis https://www.flickr.com/photos/archimedesfoundation/albums/72157687615390925. Piltide autor Tiina Erik.

Haridusfoorum korraldab laupäeval, 12. augustil Arvamusfestivalil arutelu "Kolme tõe tuba".

Arutelu eesmärk on diskuteerida õpilase, üliõpilase, õpetaja dilemmade üle ebakindlas maailmas, näidata osalejatele väljavalitud näidistekstide najal aina aktuaalsemaks muutuvat kriitilise lugemise, kuulamise ja mõtlemise oskuse vajalikkust. Me oleme ümbritsetud väga erinevatest (meedia, raamatud, s.h. õpikud) tekstidest ja loome neid ka ise. Kuidas ära tunda tõde? Kas olulised on faktid või emotsioonid? Vabas ühiskonnas võivad inimeste arusaamad olla väga erinevad. Millised on väärtused, millest sealjuures ei taganeta? Arutelude tekstid on tõsised ja aktuaalsed, valitud meediast ja keskenduvad Eesti ühiskonnas ja maailmas viimasel ajal vaidluse all olnud teemadele.

Lisaks
Kuidas läks meil festivalil eelmisel aastal? Vaata siit: http://www.haridusfoorum.ee/uudiste-arhiiv/arvamusfestivalil-kaisid-osalejad-mitte-kulastajad


Info

Kolme tõe tuba

12. august 2017 kell 13.15-14.45
https://www.arvamusfestival.ee
https://www.arvamusfestival.ee/stage/kolme-toe-tuba/?url=/kava

Arvamusfestivali hariduse ala Facebookis https://www.facebook.com/events/1684941825147062
Arvamusfestival Facebookis https://www.facebook.com/pg/Arvamusfestival
Paide linn https://paide.kovtp.ee